136: Neue Sachlichkeit ja 1920. aastate
elamuehitusprogramm Saksamaal

.
Summary:
Article by Carl-Dag Lige about the so-called Neue Sachlichkeit and social housing in 1920's Germany, based on the examples of Dessau-Törten and housing estates in Frankfurt-am-Main.


-

Järgneva teksti on spetsiaalselt katkestuste linna blogi jaoks kirja pannud Carl-Dag Lige. Toome selle siin ära justkui mõttelise järjena varem avaldatud Mait Väljase artiklile Berliini 1920ndate asumitest, neile peaks nüüd kunagi tulevikus lisanduma tekst samal ajal Eestis toimunust. Carl-Dagi tekst keskendub kolmele 1920ndatel rajatud uusasumile toonases Weimari vabariigis, kõigepealt suuresti Walter Gropiuse kavandatud Dessau-Törtenile, seejärel Frankfurdi peaarhitekt Ernst May rajatud Bruchfeldstrasse piirkonnale ning Römerstadti linnajaole. Suur osa fotosid on Carl-Dagi enda looming, ülejäänu on korjatud netiavarustest.


* * *

"Mõiste ‘uusasjalikkus’ sai 1924. aastal õigupoolest tuletatud minu poolt. Aasta hiljem toimus Mannheimi näitus, mis kandis sama nimetust. Mõistet peaks tegelikult kasutatama tähistamaks sotsialistliku alatooniga uusrealismi, mis seostus tollal Saksamaal valitsenud üldise resignatsiooni ja künismimeelsusega, järgnedes liialdatud lootuste perioodile (mis leidis oma väljundi ekspressionismis). Künism ja resignatsioon on uusasjalikkuse halvad küljed; positiivne külg ilmneb entusiasmis vahetu reaalsuse suhtes, mis tuleneb soovist suhtuda asjadesse mateeriast lähtuvalt, täiesti objektiivselt ning hoidudes neile idealiseerivate piirete omistamisest. Taoline tervistav illusioonide purustamine ilmneb puhtaimal kujul arhitektuuris Saksamaal."
G. F. Hartlaub kirjas Alfred H. Barr Jr.-le (1929)


Kaotatud I maailmasõda, suured reparatsioonid, väärikusest ilma jäetud rahvas ja noor demokraatia on märksõnad, mis iseloomustavad 1920. aastate alguse Saksamaad. Suures sõjas nii oma materiaalsest kui intellektuaalsest kapitalist olulise osa kaotanud sakslased pidid üles ehitama uue riigi ning teistsuguse ühiskonna uute institutsioonide, väärtusstruktuuride ja toimemehhanismidega. Suur võlakoorem ja algeline riigiaparaat sundis nii institutsioone kui lihtinimesi tegutsema otstarbekalt ja kiiresti. Sõjapurustused olid tekitanud ulatusliku eluasemekriisi ning üks suuremaid sotsiaalprogramme, millega noor Weimari vabariik enne natside võimuletulekut (1933) tegelema jõudis hakata, oli lihtrahva vajaduste rahuldamiseks mõeldud sotsiaalehituskampaania.

Uusasjalikkus kunsti- ja arhitektuurivooluna

Nii saksa kunstis, kirjanduses, muusikas kui arhitektuuris domineerisid 1920. aastatel peamiselt kaks suunda: ekspressionism ja niinimetatud uusasjalikkus (ka ’uusobjektivism’; saksa keeles Neue Sachlichkeit). Kui esimene oli teatud mõttes jätk I maailmasõja eelsetele utopistlikele ja individualistlikku loominguvabadust ülistavatele tendentsidele, siis teine esindas maailmasõjahullusest kainestatud ning vähimatestki unelussoovidest vabastatud ühiskonna pürgimust asjalikkusele ning soovi tunnetada, et pärast suuri vapustusi seistakse taas kahe jalaga maa peal. See viimane tendents tõi halvematel juhtudel kaasa Hartlaubi poolt mainitud küünilisuse ja täieliku resignatsiooni.

Maalikunstis (vt Otto Dix, George Grosz, Christian Schad, Georg Schrimpf) väljendus see näiteks dekadentlike linnaelustseenide kujutamises, kus fin-de-siecle’i lõbujanu ja flirt surma ning ohtlike naistega asendus külma, kalgi ja tundetu olemismõttetuse – läbipõetud ängiga. Täisverelised ja dramaatilised tegelaskujud on uusasjalikel maalidel moondunud tühipaljasteks kestadeks. Kõik tundub mõttetu, pole lootust ega maailmavalu; on ainult viited olnule, sest tulevikku justkui ei eksisteerinuks enam. Ideaalide ja unistuste purunemisel nähti ühe võimaliku jätkamisviisina objektiivsust ja täielikku asjalikkust. Maalikunsti kujutusviis muutus selge joonega pinnaliseks, veristlikuks, püüdes tegelikkusega sidet säilitada seda kramplikult jäljendades.

Arhitektuuris seevastu väljendus objektiivsuse pürgimus eemaldumisena arhitektuurist kui loomingulisest ja vormiprobleemidega seotud meediumist. Hea arhitektuuri sünonüümiks sai ehituspraktika, mis järgis otstarbekuse, efektiivsuse ning intensiivsuse põhimõtteid. Ehituskunst muutus üha enam inseneride pärusmaaks. Kuigi näiteks Walter Gropius oli, eriti just I maailmasõja järgsetel aastatel, tugevalt mõjutatud ka ekspressionismiga seotud ideedest, sai alates 1923. aastast tema suurimaks huviks standardiseeritud ja mehaniseeritud ehituse arendamine ja ellu rakendamine. Pärast Gropiuse lahkumist 1928. aastal Bauhausi juhtima asunud Hannes Meyer oli aga veelgi uljam standardiseeritud arhitektuuri propageerija, kelle sõnul pidi arhitektuur täielikult loobuma loomingulistest pürgimustest, pühenduma ühiskondlike vajaduste (eluasemekriis) rahuldamisele ning alluma tootmis- ja ehitusprotsessist lähtuvatele nõuetele.

Sotsialismi-utoopia ning eluruumi standardiseerimine

Arhitektuuri standardiseerimise ja ehituse mehaniseerimisega tegeleti Saksamaa kõrval ka Hollandis, Šveitsis, Tšehhoslovakkias ning Nõukogude Liidus. Vastastikune ideedevahetus oli 1920. aastatel tihe ning nii loomingulised kui ideoloogilised arusaamad peegeldusid erinevate arhitektide loomingus. Noore Nõukogude Liidu uljas ja idealistlik kollektivismi-ideoloogia avaldas suurt mõju ka Lääne- ja Kesk-Euroopa arhitektidele. Kõige selgemalt formuleeris oma ideaal-sotsialismist kantud arhitektuurikäsitluse Šveitsis Baseli linnas 1924. aastal tegevust alustanud ABC rühmitus, mis koondus Nõukogude Liidust tulnud El Lissitzky, hollandlase Mart Stammi ning mitmete šveitsi arhitektide ümber, kelle hulgas ka eelpool mainitud Hannes Meyer. Gropiuski oli 1920. aastate keskel tugevate vasakpoolsete vaadetega ning ka Bauhausi kolimine Dessausse (1926) oli seotud parempoolsete ja rahvuslikult meelestatud jõudude survega seni Weimaris tegutsenud koolile, kus propageeriti sotsialistlikust idealismist kantud ühisväärtusi.

1929. aastal Frankfurtis toimunud teisel CIAM-i konverentsil keskenduti peamiselt just optimaalsete eluruumi-standardite temaatikale. Kohalik linnaarhitekt Ernst May esitas uuringutel ja arvutustel põhinevad ülevaated, milline on tavainimese kaasaegne (elu)ruumistandard. Üldlevinud terminiks sai existenz-minimum, mille abil püüti justkui määratleda lihtinimese minimaalse rahulolu ja õnnelikkuse määra. Nagu öeldud, tugines May oma programmis süstemaatilistele uuringutele eluruumide kasutamise osas. May initsiatiivil töötati näiteks välja erisugust sisseehitatud mööblit. Kuulsaks on saanud May meeskonda kuulunud Grete Schütte-Lihotzky poolt kavandatud nn frankfurdi köök, mis on kõigi moodsate väikeköökide prototüüp. May juhtimisel töötati välja ka niinimetatud May süsteem – eelvalmistatud betoonelementide kasutamine ehituses.

Arhitektuuri mõtestamine ja realiseerimine lähtudes pelgalt ehitusnormatiivsest, tehnitsistlikust ja majandusökonoomika kategooriatest ohverdas indiviidi eripärasuse ning maksis linnaplaneerijatele ja arhitektidele hiljem valusalt kätte. 1950.-1960. aastateks niinimetatud kast-arhitektuuriks transformeerunud modernistliku arhitektuuri standardiseeriv suund tugines küll 1920. aastatel välja käidud algideedele, kuid rakendas neid viisil, mis väljendas esteetilist ja arhitektuurikvaliteedilist allakäiku. Ent see on juba hoopis uus teema. Püsigem esialgu ajas, mil utoopiaid peeti realistlikeks ning neid osaliselt ka ellu rakendati.

Dessau-Törten, Bruchfeldstrasse ja Römerstadt

Kuidas saab vaese inimese kiiresti õnnelikuks muuta? Kui sellele küsimusele peaks vastama riigi- või munitsipaalvõimu esindajad, siis vähemalt 20. sajandi jooksul oleks nende vastuseks tihti olnud "korter". Või siis üldisemalt "uus eluase". Mõelge kas või hruštšovkade, Tallinna "mägede" või Savisaare sotsiaalmajade peale. Saksamaad võib pidada riigiks, kust nüüdisaegne sotsiaalarhitektuur alguse sai. Erinevate asjaolude kokkulangemisel – riiklike ja munitsipaalinstitutsioonide algatatud ulatuslikud sotsiaalprogrammid, ehitustehnoloogia areng, modernistliku arhitektuuri levik, kohaliku valuuta tugevnemine –, sai mitmes Saksa linnas 1920. aastate teisel poolel teoks nii linnaehituslikust kui arhitektuuriajaloolisest aspektist põnevaid projekte. Järgnevalt tutvustan pildimaterjali abil kolme uusasjaliku arhitektuuri näidet.

Dessau-Törteni linnaosa (saksa keeli Siedlung) planeering ja valdav osa ehitistest (1926-1928) on Walter Gropiuse Bauhausi-aastate olulisemaid projekte kooli peahoone (1925-1926) kõrval.





Törteni linnaosa on planeeritud lindina kulgevate ridamajadena, mis jaotatud individuaalboksideks. Hoonete arhitektuurikeel on omane kõrgmodernismile: valged krohvitud seinad, lamekatus, mustade metallraamidega lintaknad. Majad on ehitatud osaliselt käsitsi, osaliselt aga eelvalmistatud räbubetoon-elementidest, mis on odavam ja ebakvaliteetsem tavalisest raudbetoonist. Uuenduslik oli ehituskraana kasutamine, mis ehitamise ajal liikus hilisema tänava kohal. Gropiuse katsetamiskirg ja uuendusmeelsus väljendus ka pisidetailides (nt akende sulgurmehhanismid). Iga korteri juurde kuulus hoovi küljel kitsas aiasiil, kus sai vaesel ajal juurvilja kasvatada ning mille võis hiljem õunapuuaiaks kujundada.























Kuna Dessau-Törtenis oli tegemist eksperimentaalehitusega, siis teadaolevalt ilmnes juba ehituse ajal tehnilisi probleeme ning maju hakati peagi ümber ehitama. Praeguseks on suur osa Törteni elamutest kaotanud oma algilme. Linnaosa silmatorkavaimaks ehitiseks on ühe- ja kahekorruseliste elamute kõrval lausa pilvelõhkujana mõjuv Gropiuse poolt projekteeritud viiekorruseline kauplusehoone (1928).





Linnaosa eksperimentaalarhitektuuri esindavad ka Hannes Meyeri korterelamu (1929-1930) ning Georg Muche ja Richard Paulick’i eksperimentaalne individuaalelamu, nn Terasmaja (1926-1927). Linnaosa võeti 1994. aastal muinsuskaitse alla ning vähemalt kaks Gropiuse poolt projekteeritud ridaelamuboksi on restaureeritud autentsel kujul.

Terasmaja:



Ernst May realiseeris oma võimeid peamiselt linnaplaneerijana. Frankfurdi peaarhitektina töötades (1925-1930) suutis ta lühikese ajaga teostada mitu ulatuslikku linnaelamu-ehitusprojekti, neist tuntumad on Bruchfeldstrasse piirkond ning Römerstadti linnaosa. Nagu eelpool mainitud, oli May uuendusliku ehitustehnoloogia ja ökonoomsuse toetaja. Tema arhitektuurikeelgi oli suhteliselt lähedane toonasele kõrgmodernismile (lamekatus, heledad krohvipinnad, lintaken, geomeetrilised üldmahud ja liigendus), ent Mayle olid (vähemalt Frankfurdi perioodi esimeses osas) sümpaatsed ka sümmeetriline üldkompositsioon ning väikesed, siseruudustikuga aknad, mis seostuvad pigem toonase traditsionalismi-suundumusega.

May eesmärk oli võimalikult odavalt ja ökonoomselt luua hügieenilist ja sõbralikku linnakeskkonda, kus inimeste elukohad paikneksid suhteliselt lähedal nende töökohtadele. Colin St John Wilson toob May hoonestusprojekte ja arhitektuurset keskkonda esile kui humaanse ja kogukonnakeskse planeerimise näiteid ning vastandab seda Le Corbusier’ samaaegsele Pessac’i arendusele, mis võrreldes Frankfurdi projektidega täielikult läbi kukkus. (Viide: Wilson, Colin St John. The Other Tradition of Modern Architecture: The Uncompleted Project. Black Dog Publishing. London: 2007. Lk 89–90) Wilsoni arvates suutis May vaatamata piiratud eelarvele luua sotsiaalselt sidusat arhitektuuri, mis arvestas mitte ainult funktsionaalseid ja tehnoloogilisi nõudeid, vaid toimis "elanike poolt ihaldatud eluviiside kehastusena". Wilsoni sõnul ei kujunenud Frankfurdi arendused tüüpilisteks magalarajoonideks, sest elamute vahele sobitati oskuslikult poode, kirikuid, spordihooneid, koole ja teisi avalikke funktsioone täitvaid hooneid. (Viide: samas, kus eelmine) Multifunktsionaalsusega kaasnev tihedus aitas uutel linnaosadel nii sotsiaalse kui arhitektuurse keskkonnana kiiresti toimima hakata.

Koos C. H. Rudloffiga projekteeritud Bruchfeldstrasse kompleks, nn sik-sak maja, oli May esimene töö Frankfurdi linnaarhitektina. Perimetraalselt ümber kvartali kulgev hoonestus moodustab elamugrupi keskele suure, elanike ühistegevuseks mõeldud siseõue, kuhu istutati puid, tehti lillepeenraid ning laste mänguväljak. Kompleksi üheks osaks on lasteaed, mis tegutseb tänaseni. Pärast sik-sak maja valmimist ehitati selle kõrvale ja lähedusse hulgaliselt May kavandatud korterelamuid.



Ühishoov:






Ristmikul:

Viiekorruseline tänavanurgal:




Väiketänava ääres:





Frankfurdi Römerstadti linnaosa (samuti koos C. H. Rudloffiga), kavandas May aastatel 1926-1928. See on sik-sak maja piirkonnaga võrreldes märgatavalt suurem arendusprojekt. Endise roomlaste asula kohale ehitatud linnaosa paikneb suures osas Nidda oru nõlval nii, et enamik korteritest saab lõunapoolset päikesevalgust. Piirkonna keskne ja kõige silmatorkavam hoone on kaarduv viiekorruseline heleda krohviga korterelamu, kus May on teadlikult jäljendanud nn laevaesteetikat (illuminaatoraknad, metall-reelingud jm). Väga delikaatse mulje jätab hoone õhuke raudbetoonist varikatus (vrd Arne Jacobseni bensiinijaamaga).






Römerstadti suuremate tänavate ääres paiknevad kõrgemad elamud, sisekvartalites aga kahe- ja kolmekorruselised korter- ja ridaelamud. Kahekorruselised ridaelamud seejuures meenutavad nii oma välisilmelt kui siseplaneeringult Gropiuse Dessau-Törteni maju, kuid kahjuks ei oska ma öelda kas nende vahel otsest sidet on, kuid kavandati nad sisuliselt samaaegselt. Igal Römerstadti korteril ja ridaelamuboksil oli oma aiakrunt, mis paiknes ridamajade puhul vahetult hooviküljel. Kortermajade elanike jaoks mõeldud aialapikesed paiknesid aga veidi eemal. Imeline on vaadata 80-aastaseid õunapuid, mis hästi hooldatuna kannavad vilja veel praegugi.

Suure tänava äärne elamu:

Sisekvartalis:


Eesaed sisekvartalis:

Avalik hädaabitelefon:

Sisekvartal:


Vahetult Römerstadti hoonestuskompleksi kõrval, Nidda orus, paikneb suur avalik park. Linnaosal on hea ühendus kesklinnaga. Kogu sellest keskkonnast õhkub kõige paremas mõttes sotsiaaldemokraatlikku idealismi ja pürgimust võrdõigusliku heaoluühiskonna suunas. Römerstadti linnaosa kuulub DOCOMOMO nimekirja. Üks ridaelamuboksidest on restaureeritud algupärasel kujul ja seal asub väike muuseum, mille efektseimaks osaks on rekonstrueeritud frankfurdi köök.

Restaureerimisel olev boks:

1920ndate raudbetoon laguneb:

Originaalsinine:


...


Kirjandust:

William J. R Curtis. Modern Architecture Since 1900. Phaidon. London: esmatrükk 1982. – 11. peatükk Walter Gropiusest ja 14. peatükk modernistlikust linnaehitusest kahe maailmasõja vahel.

Kenneth Frampton. Modern Architecture: A Critical History. Thames & Hudson. London: 1980. – 14. peatükk on Bauhausist, kus pikemalt juttu Walter Gropiuse tegevusest. 15. on aga hea ülevaatlik artikkel uusasjalikkusest – selle ideelisest taustast ja kujunemisest.

John Willett. The New Subjectivity. Thames & Hudson, London: 1980. – Pole ise raamatut näinud, aga tundub asjalik. Seal on muu hulgas kirjeldatud Ernst May tegevust Franfurdis ning tutvustatakse Römerstadi hoonetesse integreeritud tehnoloogilisi uuendusi.

2 kommentaari:

jk ütles ...

carl-dag lisab: "Kirjutasin selle teksti suures osas kevadel 2009, täiendasin kevadel 2010. Nüüd kevadel 2011 tundub mu tekst mitmete puudustega - seda eriti pärast seda kui olen lugenud Hilde Heyneni raamatut "Architecture and Modernity. Critique" (MIT Press, 1999) ning eriti selle lehekülgi 43-70 pealkirjaga "Das Neue Frankfurt: The Search for a Unified Culture". Heynen on kriitilist koolkonda esindav analüütik ning tema käsitlus Ernast May juhitud Frankfurdi elamuehitusprogrammist on suurepärane. Minu tekstis on ehk tunnetuslikult viibatud osaliselt sarnastele mõtetele, kui Heynen oma raamatus, kuid mõtteselguse ja analüütilise võimekuse osas on tegemist väga erinevate tekstidega. Olgu öeldud, et Heynen peab Frankfurdi linnaehitust 1925-30 heaks näiteks programmilisest modernismist, kus uuendusmeelsuse ja traditsiooni viljastavas vastaspinges sündis midagi erilist. Ise Römerstadtis jalutades tundsin just sedasama, arhitektide-planeerijate usku paremasse tulevikku, ilma et nad oleks pidanud hülgama ajaloolise linnakujundamiskogemuse. Valged kastid aedlinlikus miljöös, millel tänaseks 85-aastane kultuurikiht, mõjuvad väga positiivse elukeskkonnanana.

Kahju, et mul paremaid pilte polnud anda, need piirkonnad vääriks paremat.
cd"

m. ütles ...

May 125ndal juubelil juuli lõpus avatakse Frankfurdis Saksa Arhitektuurimuuseumis talle pyhendatud näitus. ilmselt põhitähelepanu on ikkagi Frankfurdil, aga näidatakse ka tema tegemisi NLiidus ja Aafrikas.