114: monument eduard vildele

summary: one of the most outstanding soviet-time public monuments in tallinn, dedicated to the turn of the century writer eduard vilde. opened in 1965, the dolomite monument is among the first in estonia to successfully mix sculptural elements and architecture with its surrounding landscape. designed by the architect allan murdmaa (1934-2009), a prolific author of many of the best public monuments in estonia; the relief is by albert eskel (1922-1975). the vilde monument stands in the old town of tallinn, in a quarter destroyed in ww 2, in front of the post-war writers' house (see 3rd photo below).

-

tallinna vanalinnas kirjanike maja ees asuv eduard vilde monument on üks tähelepanuväärsemaid nõuka-aegseid monumente eestis, sulandades ühtseks tervikuks nii arhitektuuri-, skulptuuri- kui maastikuelemendid. 1965. aastal valminud monumendi autoriks on hiljuti elavate seast lahkunud arhitekt allan murdmaa (1934-2009), kelle nimel on terve hulk kuue-seitsmekümnendatel ja hiljemgi valminud (maastiku)arhitektuurse rõhuasetusega mälestusmärke üle eesti.

foto: jk


monumendi aktsendiks on kergel nõlval asuvad dolomiidist tahvlid, mis kujutavad avatud raamatut. raamatu lehekülgedel näeme skulptor albert eskeli (1922-1975) kujundatud vilde pronksist reljeefportreed ja allkirja ning dolomiiti nikerdatud stseene ja ridu vilde teostest.

foto: jk


monumenti eraldavad harju tn haljasalast ning niguliste tänavast kivirinnatised, tekitades monumendile hubase platsi, justkui oma intiimse 'klassiruumi'. platsil on lisaks istepinkidele hulk betoonist dekoratiivvaase, mis nagu sümboliseeriksid 'publikut' või 'õpilasi' avatud raamatu ehk 'esineja' või 'õpetaja' ees. ka nooremate põlvkondade kirjanikud kirjanike majas kuulavad huviga.

foto: jk


foto: jk


monumendi tausta kohta toon paar lõiku toivo tammiku koostatud raamatust "monumentaalne", tsiteeritavaks on murdmaa enda sõnad:

"läbilöögitööks pean esikohta eduard vilde monumendi võistlusel harju tänava varemetele. esimese võistlusmaketi tegin ise. plastikust liimisin kokku tahukad, lõikasin välja ja kleepisin esikülgedele linoleumi, linoleuminugadega lõikasin siis need reljeefid sisse. kipsi valasin vommi juures. eskel oli tagasihoidlik inimene ega püüdnud mind ühena vähestest tegevskulptoritest pärast konkursivõitu n-ö kõrtsis ära osta: me ei olnud sõbrad, kõigest tuttavad, ning koos adamsoni monumendi teinud, seepärast pakkusingi vilde monumendi skulptoritööd talle. ta tahtis vilde korralikku reljeefportreed teha, minu soov oli näojäljend, mis ka lõpuks teostus."

foto: jk


foto: jk


foto: jk


ja edasi: "see oli vist esimene arhitektuurse kallakuga monument meil üldse. samuti kasutasin esmakordselt materjalina dolomiiti: külastasin saaremaadl kaarma karjääri ning tutvusin dolomiidi eri kihtidega. seal oli "kuningaks" volli sai - meie siiani kõige tuntum dolomiidimeister. võimsa kuju ja punase habemega volli helevalges dolomiidikarjääris, kirka käes, on mul siiani unustamatu pildina meeles. [...] vilde monumendiks valis ta kivi mustjala karjäärist, see on veidi kollaka tooniga ning ilmastikukindlamast "potialuse" kihist."

foto: jk


foto: jk


foto: jk


-


alati on põnev võrrelda algset ideed lõpliku tulemusega, et kui palju need üksteisest erinevad ning mis suunas areng on toimunud. antud juhul, vähemalt konkursile esitatud maketi järgi otsustades tundub, et algideest on asi muutunud rohkem maastikulisemaks, ümbrusse paremini sulanduvumaks.

skänn: "eduard vilde kujutavas kunstis"


ja kuna raamatus oli ka pilt peep jänese ja rein kersteni konkursitööst, siis lisan sellegi.

skänn: "eduard vilde kujutavas kunstis"


-


paar ajaloolist fotot raamatust "monumendid".

foto raamatust "monumendid"


foto raamatust "monumendid"


siin saidil juba kord esinenud arvi siig kirjutab mainitud raamatus vilde ja antud monumendi kohta nii:

ei vasta maa ka suurmeest võttes mulda
kas Ringkäik laseb käiku taas ta geenid
nii harv on sammas mille pealdistaks
Alkeemik
kes kahekümne neljast tähest
koostas
kulda
arvi siig, "monumendid"


-


ja üks tragikoomiline meenutus lähiminevikust.

skänn: kunstiteaduslikke uurimusi 6



-


lõpetuseks üks veidi nõutust tekitav fakt: vilde monument pole muinsuskaitse alla võetud. huvitav, mis põhjusel?

Kommentaare ei ole: