053: roheline “foto” ja punane “juuksur”

olen kindel, et ma pole ainuke, kes mööda sõle tänavat liikudes on märganud seda nõuka-aegset neoonreklaami ning pärast põgus-pingsat meenutamist kaevanud äratundmisrõõmsalt välja kaugelt mälusopist ühe...

foto: jk

... ühe laulu, õigemini ühe teksti, ning need omavahel veendunult linkinud. mainitud laulu esitas vennaskond, teksti kirjutas arvi siig.

siit tuleb:

seitsmeteistaastased

me tuleme ühiselamust.
võta vastu meid, õhtune tänav!
uksel selja taga komandant
meie minekut pominal tänab.
sajab.
iga kohviku uksel on silt
"vabu kohti ei ole..."
"sole mio," laulab taskus transistor.
eh, sole, sole...
sajab.
vastutulijad meile annavad teed,
vihmavarjud kaares mööduvad.
nad kardavad, et me neid lööme -
meie tunneme e n d i d lööduna.
sajab.
pudukaupluse akna fotol
ilus naine on kombinees.
meeleoludest käime läbi
nagu lombiveest.
sajab.
keda armastame? keda vihkame?
kes armastab meid? kes vihkab?
roheline “foto” ja punane “juuksur”
meid jälgivad läbi vihma.
sajab.
jäävad tänavad tühjaks. märg. külm.
kaua kestavad sellised ilmad?
endaehitatud majal üht akent näen
nagu siniseks löödud silma.

kirjutatud 1964 / esmaavaldatud kogumikus "jah" 1985

uppisin laulu siia, kui on keegi, kel seda pole. tõmba, kuula, loe. nostalgitse, kui võid.

oleks ju niisama kaunis mõelda-arvata ning, miks mitte, kultuurilooliseltki huvitav teada või spekuleerida, et omal ajal just see reklaam sel majal romantikust linnapoeedi tähelepanu köitis, et talle mõnel hilisõhtul laua taga värsivihiku ees just see pilt silme ette tuli, sealt ajju imendus ning mõtteks / fraasiks kujunedes paberile maandus.

paraku on reaalsus teine.

foto: jk

lulx nimelt pärineb aastast 1964, tolle reklaamsildiga maja aga 1980ndate keskpaigast, kusjuures neoonreklaam polegi siin algupärane, vaid lisatud millalgi pärast maja valmimist. 1979 valminud projekt pärineb “raudteeprojekti” tallinna filiaalist, autoriks keegi tundmatu g. gaponova. hoone ehitas tallinna vineeri- ja mööblikombinaat.

punastest tellistest hoone hilismodernistlik, vähesel määral ehk ka postmodernismist kantud disain – hea tahtmise korral on siin näha tollal poppi “ekraani” motiivi; poste võiks tõlgendada abstraheeritud sammastena; nende külje all kaks peakorrusele (justkui piano nobile'le) viivat “paraadset” treppi – jääb aga lahjaks ja kuidagi jäigaks, siin puudub modernismile omane elegantsus, samuti postmodernistlik plastilisus ja mängulisus. pigem aimdubki siin enamasti euroopas levinud nn metafüüsiline postmodernism, mida iseloomustasid geomeetrilised vormid ja teatav rangus, kainus. tundub, nagu see maja tahaks ilgelt olla karm ja äge, aga julgemata seejuures n-ö lõpuni välja minna. siinkohal argumente ei järgne, asi on tunnetuslik. kui sedagi.

kogu ses prügis-kõdus ja varemeis on oma võlu, mu meelest.

foto: jk

peagi tutvustan üht kaunist maja, mille tellislaost tegin sarnase foto. saab siis võrrelda. siinpuhul on kvaliteet, nagu näha, suht fucked up.

foto: jk

suht uskumatu, kuid roheline “foto” ja punane “juuksur” ei kuulutagi tühja, nagu võiks eeldada... siin tõesti tegutsevad endistviisi fotostuudio ja juuksurisalong, lisaks ka pelgulinna apteek.

foto: jk

ma rohkem fotosid ei tahakski panna. esiteks, kuna olen seda maja vaid halva ilmaga pildistanud + tegemist pole just kauni ega heas korras majaga + see jätaks muidu pärast nii ilusat ilukirjandust ehk halva maigu suhu. õigel ajal lõpetada, tead.