linnad ja märgid

016: näitused!

hiljuti tähistas 80. juubelit eesti arhitekt voldemar herkel [s. 1929]. sel puhul avati arhitektuurimuuseum is näitus "arhitekt ja tema aeg. voldemar herkel", mis vaatleb herkeli loometeed tallinna polütehnilise instituudi lõpetamisest kuni viimase ajani välja.

näituse ajaks valmis maketimeister peet veimeril 4 maketti arhitekti olulisematest teostest: restoran kaunas tartus [praegune ööklubi atlantis, 1962-1969, rekonstrueeritud üheksakümnendail], kohvik kadriorg tallinnas [1964-1972, lammutatud], tallinna reisisadama ootepaviljon [1965, lammutatud] ning kohvik merepiiga rannamõisas [1967, hävis üheksakümnendail tulekahjus].

paraku ongi nii, et herkeli nõuka-ajal valmind loomingust on tänaseks järel vaid kübemed... lisaks eelmainitud kaduvikule määratud hooneile on tundmatuseni muudetud ka näiteks endist tööstusprojekti maja [rävala 6] ja punase reti tehast [narva mnt 11], samuti saab varsti ümber kunstiakadeemia praeguse hoone aeg. [muide, kaduvaist kuuekümnendaist siin lähemalt...]

voldemar herkel oli muu hulgas lasnamäe algse projekti põhilisi autoreid. paraku tollal planeeritu tänasele reaalsusele ei vasta, nii et soovitan tulla vaatama joonistusi uuest linnaosast, kus domineerivad ligi 30-korruselised ristikujulise põhiplaaniga tornid.

näitus jääb avatuks 1. märtsini '09.

...

herkeli esimene valmind hoone pärast kooli lõpetamist. kas tunned koha ära? (;

foto: eesti arhitekuurimuuseum, autorlusega segased lood, pildistand kas peeter säre, raivo loonela või urmas hiis

kadrioru kohvik valmimisjärgselt.

foto: eesti arhitektuurimuuseum, rein vainküla

sama hoone ümberehitatuna ja vahetult enne lammutamist.

foto: jarmo k

restoran kaunas tartus.

foto: eesti arhitektuurimuuseum, rein vainküla

ja näide herkeli loomingust üheksakümnendail, eramu tallinnas maarjamäel.

foto: jarmo k

... ... ...

ja siis veel arhitektuuri ajalikkusest. ajaloomuuseumis suurgildi hoones [pikk 17] avati näitus "ultima memoria. eestimaa lagunenud ja hüljatud kultuurimälestised", mille eesmärgiks on juhtida tähelepanu probleemidele seoses arhitektuuripärandiga. esindatud on hulgaliselt eriotstarbelisi ning erinevas lagunemisastmes hooneid igast eesti maakonnast.

näitus jääb tallinnas avatuks 29. märtsini, kuid külastab '09 jooksul ka narvat, tartut ja pärnut.

...

lagunenud ja hüljatud kultuurimälestis nr 8781 - tallinna linnahall. kusjuures linnahallist on mul plaanis üks pikk ja põhjalik postitus teha, nii et püsi lainel.

foto: jarmo k

lagunenud ja hüljatud kultuurimälestis nr 7119 - elamu aardla 3 tartus.

foto: jarmo k

015: Arhitekti oma pesa

Summary: Built on an almost impossible site in Lucca village just outside Tallinn, this duplex dwelling is perhaps one of the most peculiar buildings in Estonia. Designed by Indrek Allmann for himself, the house is mounted on a single leg which contains the main entrance and the strairwell. Facing the sunny side on a limestone cliff is the terrace, opening to a forested slice of a residential area. First two photos show the building in its original appearance. The second floor was added a decade later as the families had grown and needed more room.

-

Arhitektuuribüroo Pluss asutaja Indrek Allmann on tõenäoliselt Eesti kõige unikaalsema elamu autor. Hellitavalt ja vägagi põhjendatult "oma pesaks" kutsutud maja asub Lucca külas Harku vallas, Tallinna piirist nii umbes mõne saja meetri kaugusel kõrguva paeklindi ääres, külgnedes ühelt poolt Tabasalu looduspargiga, teiselt Lucca teega. Et mainitud pargi ja tänava kõrguste vahe on 13,5 meetrit, nõudis konkreetne krunt "inimesi, kes ei kardaks pisut ebatavalist lähenemist eramule." [Maja, 2001-1]

Nullindate alguses valminud hoone on tõstetud 11 meetri kõrgusele jalale, mis ühtlasi toimib sissepääsu, trepikoja kui ka tervet maja kandva konstruktsioonina.

2008 augustis pildistatuna nägi see kurioosne ehitis välja selline:

foto: Martin Siplane

Sõna arhitektile: "Kuna tegemist on eksperimentaalmajaga, siis kujunes selle projekteerimine konstruktori ja arhitekti võrdseks ning põnevaks koostööks. Oli hetki, kus uusi ideid tuli rohkem, kui neid visuaalselt ja konstruktiivselt kontrollida jõudis. Kindlasti pole see ettevõtmine olnud ühelegi osapoolele finantsiliselt tasuv, küll on aga pakkunud võimaluse projekteerida midagi huvitavat ja kordumatut." [Äripäev, 21.06.2000]

"Merelähedast teemat järgides sai hoone välisviimistluseks valitud paadikuuridelt tuttav, servamata ja hööveldamata laud. Metsameestelt sai palutud head laia lauda - tulemuseks metsakuiv kuusk, laua keskmise laiusega 40 cm. Tõesõna ei osanud arvata, et Eesti metsades sellist puitu veel leidub." [Maja, 2001-1]

Aastatega on fassaad muutund hõbejalt halliks. ma ei tea, kuidas seda keemilist reaktsiooni nimetatakse, nii et keegi targem võiks öelda. Kui kedagi peaks huvitama, siis Kaido Haageni fotosid hoonest vahetult pärast valmimist võib näha eelnevalt mainitud ajakirja numbris.

Mainin nüüd, paar aastat hiljem, et eelnevas lõigus esineb ebatäpsusi. Maja arhitekt Allmann selgitab ja lisab: "Puitlaudis – on olnud, nüüdseks juba pea täpselt 10 a, kaetud ühe ja sama värviga – korralikult pigmenteeritud, linaseemneõli ja vee baasil tehtud värviga. Toon on ise, silma järgi laboris kokku segatud. Värv on ennast püsivuse seisukohast väga hästi õigustanud. Kõnealused Haageni pildid on tehtud ehituse käigus – ta kiirustas kuna tahtis saada maja ühte oma raamatusse – seega pooliku ehituse pildid. Juurdeehituse värv on teadlikult segatud kübe tumedam, rõhutamaks ajalist nihet."

Siin veel üks vaade 2008 augustist.

foto: Martin Siplane

Trepikoda kaitsevad tuule ja vihma eest läbikumavad PVC-plaadid.

foto: jk

Elamispinnad toetuvad 9,2 meetri pikkustele teraskonsoolidele. Algselt planeeriti elukorruse alusena monoliitset raudbetoonplaati, mis liigse keerukuse tõttu asendati ehitamise käigus profiilplekile valatud raudbetoonplaadiga. Selle peale ehitati kergkonstruktsioonis puidust karbike vajalike ruumidega, kusjuures sisemisi kandeseinu vältides on kasutatud hoopis pikisuunalist siseruumides eksponeeritud fermi.

Põrandaaken. Et saaks vaadata, kes uksekella laseb?

foto: jk

Majatagune terrass avaneb Tabasalu looduspargile. Lõuna poole pisut kaldus katus on loodud käidavana, et seal saaks päikest võtta. Kusjuures ma veel polegi maininud, et tegelt on siin tegemist paariselamuga. Ja nagu plaanilt näha, on kummalgi pool elamiseks ruumi suht napilt, nii 70 ruutmeetri jagu, sestap arusaadav, miks...

plaan: Maja, 2001-1

... kümmekond aastat pärast maja valmimist asuti selle laiendamisele. Lisandunud mõneti kummastava küüruga saab maja küll juurde antud juhul kindlasti väärtuslikku elamispinda, paraku kannatab siin minu silmis hoone algne arhitektuurne kontsept lihtsast geniaalse teostuse / toestusega karbist.

Mu fotod pärinevad jaanuarist 2009.

foto: jk

Nagu näha, on maja saanud alla ka paari lisajalgu. Küllap on see otseselt seotud juurdeehitusega... kuid nõnda muutub see värk kuidagi liiga... ilmseks. Varasemalt avaldus siin mingi teatav konstruktsiooniline salapära, sest oma ainsa - sellegi õhulise - jalaga näis hoone vähemalt esmapilgul sülitavat kõiksugu füüsikareeglitele... Kuid enam see nii ei näi.

foto: jk

Funkstionaalsuse aspektist on küll hoone kindlasti võitnud, kuid esteetilises plaanis on palju kaotsi läinud...

foto: jk

Maja ümberehitusest ja selle läbi küttekulude vähenemisest räägib Allmann Kodusaates - vaata lugu siin. Äärmiselt sümpaatne jutt sümpaatselt arhitektilt. Pean siinkohal lisama, et mu kunagine leige suhtumine konkreetse maja ümberehitusse on nüüdseks (st 2 aastat pärast käesoleva postituse tegemist) päris soojaks muutunud. Funktsionaalsus ja elanike vajadused ennekõike, suva see esteetika.

Allmann selgitab: "„Esteetika“ kui selline ei ole tõepoolest minu loomingus kunagi eesmärk omaette, ka mitte selle maja juures. Minu jaoks peab arhitektuuris olema midagi enamat – uudishimu, unistusi, sünteesi ja katsetamist. Seega kommentaatorid, kes hindavad seda maja ainult alumiselt tasandilt vaadates ja lähtudes puhtast „esteetikast“ on sisimas ilmselt alati pidanud pettuma. Sellest ei ole midagi. Kindlasti on maju, mis ennast lihtsamini „kätte annavad“."

Ja veel: "Juurdeehituse sisulise olemuse ja arhitektuurse mõtte arengu ajas rääkisin lahti Kodustuudio saatele. Lisaks ütleks, et ilmselt tingis sellise lahenduse muuhulgas pangapealse aastatega drastiliselt muutunud ruumiline iseloom."

Lisan veel mõningaid kaadreid ümberehitatud majast.

http://www.kodusaade.ee/kodusaade,2010-05-22.html

foto: Indrek Allmann via http://www.arhliit.ee/koosseis/loomingud/looming/185/

014: eesti raudtee uus peahoone

summary: estonian railways headquarters, completed in 2008 and designed by urmas lõoke. the building sits next to the railway station, being well visible from the dome hill.

-

2003. aasta lõpus korraldati kutsutud konkurss eesti raudtee uue peahoone projektile. selle pani kinni arhitekt urmas lõoke [s 1950]. tänaseks on konkursist kulunud 5 aastat ning projektist monitoril saanud reaalne hoone.

suur seitsmekorruseline büroohoone on mu arust antud kontekstis eriti tänuväärne, kuna toob balti jaama ümbruse räigusse teatavat viisakust, korralikkust. see on vist mingi linnaseadus [noh, nagu vaste loodusseadusele], et jaamade ümbrused on pea alati siuksed eluheidikute hängimiskohad ja oma rahvaste kirjususes ka suht kriminogeensed. raudtee peahoonet, samuti shnelli hotelli [valmis 2005, arhitektid muru & pere], võiks vaadata kui esimesi linnukesi balti jaama ümbruse korrastumise protsessis. loodetavasti ei jää see protsess soiku ning realiseeruvad ka suurejoonelised plaanid praeguse turu alal ning skoone bastionil. seni aga nautigem uushoonet tema uhkes üksinduses.

foto: jk

tsiteerides arhitekti ärilehe intervjuu st: "tänu vaatele ülevalt on ka maja katus mõeldud fassaadina – seal ei ole ühtegi tehnilist kasti nagu teistel majadel." vaade toompea nõlvalt.

foto: jk

maja vorm on mõnusasti efektitsev: vahelduvad pehmelt ümarad jooned ja karmid teravnurgad. samas mõjub hoone üpris elegantselt. paraku pole ma fassaadil kasutatud helerohelise tooni eriline fänn. selle taga on aga arhitekti poeetiline taotlus tuua toompargi rohelust ka teisele poole toompuiesteed.

foto: jk

linn. nojah, eks ta tegelt hakkabki tasapisi sedamoodi näima.

foto: jk

siin aga mu silmis täielik möödapanek. siukest materjali fassaadile planeerides võiks ikkagi kaks korda järele mõelda ja siis ümber mõelda. õnneks on seda topitud vaid perrooni-poolsele fassaadile.

foto: jk

urmas lõoke pole aga oma loominguga päris rahule jäänud. tsiteerides taas eelmainitud intervjuud: "arhitektil on väga raske jääda oma tööga täiesti rahule. mitte et ma tahaks maja ennast hoopis teiseks muuta. ma arvan, et põhieesmärgi olen saavutanud. küll aga jääb puudu urbanistlikust lähenemisest lahendamaks balti jaama ümbruse logistikat, mis tuleb kunagi ette võtta eri arendajate ühe laua taha toomise teel. teisele poole perroone on ette nähtud ärihooned, kaubanduskeskused ja nii edasi – nendega peaks tekkima parem side, samuti toompuiestee majadega ning ka kõnesoleva eesti raudtee peamajaga..."

foto: jk

"... lisaks parkimine, mis on praegu peidetud kõrvaloleva estconde büroohoone taha raudtee äärde. selle oleks võinud lahendada ühise parkimismajaga, aga eks aeg näitab, võib-olla lähebki kunagi nii." [ärileht, 18. oktoober 2008]

foto: jk

sekka ka üks värskem foto. siin näha majale hiljem paigaldatud logo.

foto: jk