linnad ja märgid

079: porkuni koolimaja

summary: this schoolhouse for children with hearing disorder is perhaps the most peculiar edifice dating from the early soviet years of estonian architecture. located on the lakeside in a picturesque village called porkuni, the building was designed by raul-levroit kivi (1920-2009) and completed in 1955. this was the time when in soviet architecture a style often referred to as stalinism ruled the practice (that is, until 1956), drawing inspiration from classical architecture. ironically, the schoolhouse seen below strongly resembles the baltic german gentry's neoclassicist manorhouses (see here) built all around estonia when eastern europe (as well as finland) was a part of the czarist russian empire.

porkuni küla lääne-virumaal peidab endas üht nõuka-aja alguse arhitektuuriloomingu põnevamat teost. tegemist on 1953-1955 ehitatud koolimajaga kuulmishäiretega lastele.

foto: jk

hoone projekteeriti eesti projekti tartu osakonnas, arhitektiks raul-levroit kivi (01.08.1920 - 20.10.2009). peaks mainima, et kivi projekteeritud kahes tüüpprojekti järgi valminud majas on aegade jooksul elanud, käinud külas ja pidudel lällanud vist rohkem inimesi kui kusagil mujal - nimelt on tema mõttetöö tulemusel sündinud tartu ülikooli kuulsad ühiselamutornid narva mnt 25 ja 27. kivi elutöö ongi seotud eelkõige tartuga, lähemalt saab ta tegemistega tutvuda selle artikli ja selle raamatu kaudu.

tagasi porkunisse. 150 õpilaskohaga koolimaja on klassitsistliku skeemi kohaselt 5-osalise jaotusega, mida fassaadidel toovad esile kesk- ja külgrisaliidid. keskseks ruumiks on teise korruse kõrge saal. poolringis paigutatud õpilaskohtadega õpperuumid hoone otsaplokkides on fassaade vormivate laiade tahkärklitega.

plaan: hallist raamatust

foto: jk

järve kohale jääva peafassaadi keskrisaliiti kujundavad reljeefselt eenduvad pilastrid. õuefassaadi pehmemas kujunduses ühendavad pilastreid ülaosas kaared, sama motiiv kordub ärklitel. kahjuks on algne kivikatus tänaseks asendatud plekiga. retsimistööde käigus on lahti saadud ka katusemaastikul trooninud tornikesest. siin õuefassaadi kujutaval fotol on veel alles nii algne katus kui tornike.

foto originaal asub eesti arhitektuurimuuseumi fotokogus!

fuajee on oma kunstikollektsiooni poolest muljetavaldav. esindatud on enamik viiekümnendate tegijad eesotsas elmar kitse ja richard sagritsaga. üks siinne kitse maal on lausa kunstimälestisena riikliku kaitse all.

foto: jk

nn stalinistlik arhitektuuristiil valitses nõukogude liidu ehituskunstis aastani 1956, mil hruštšov mõistis hukka (novembris 1955) stalini isikukultuse ning muu seas sellega seonduvad liialdused arhitektuuris. stalinile meele järele arhitektuur põhimõtteliselt kopeeris klassikalise arhitektuuri vorme ning stilistikat. siinne koolimaja sarnaneb päris naljakal kombel baltisaksa aadlikele 19. sajandi esimesel poolel ehitatud klassitsistlike mõisahoonetega.

foto: jk

päris jama fassaadikahjustus.

foto: jk

koolimajaga samas ansamblis, täpsemalt sellega ühel teljel, asub 1874 valminud porkuni uhke historitsistlik mõisahoone. selle kohta saab lähemalt lugeda siit. väike pildike vaatega ansamblile on peidetud järgnevasse sinisesse teksti. | facing the school building is the historicist porkuni manorhouse, completed in 1874. an aerial view of the ensemble can be seen here.

foto: jk

porkuni kunagisest linnusest on järel vaid väravatorn, kus täna pesitseb paemuuseum. | the only remains of the ancient porkuni castle is its gate tower, today housing the museum of limestone, the national stone of estonia, ha.

foto: jk

vaade tornist | view from the tower

foto: jk

+ + +

Autorimeenutus
Raul Levroit-Kivi
Ehituskunst 1984-4

Mõtlen tagasi 1954. aasta suvele Porkuni järvel, mis oma kääruliste soppide ja ujuvate saartega pakub üllatusterohket paadisõitu. Maakoht on ilus, paras tunni käik Tamsalu jaamast või ka Väike-Maarjast. Siinsamas elas ennast järve uputanud romantiline Barbara von Tiesenhausen.

Porkuni järve suurel saarel, rohkem kui kümme meetrit järvepinnast kõrgemal platool, oli ehitusplats. Töö käis teist aastat otse sajandise mõisahoone vastas, oli tekkimas majadevaheline ruum, mille üks järvekülg oli veel vaba. Lisaks senistele - mõisahoonele, kõrvalhoonetele, keskaegse linnusevärava tornile - kerkis uus koolimaja kurttummadele lastele. Et õppetööd paremini organiseerida: internaat läks mõisamajja, õppetöö uude majja. Vahele kujuneks kooliõu 100x50 m.

Tartu skulptoritepaar Ole Ehelaid - Mari Tiilen modelleerisid koolimajale rosette ja kapiteele, vaheldumisi kalapüügi ja muude suvepuhkuselõbudega. Ka minu perele on see tore looduslik koht sõprust pakkunud. Poeg Raal (Raal Kivi, s 1946, hilisem Tartu linnaarhitekt - jk) elas ehitusega kaasa ja hakkas üha rohkem arhitektiametit põnevaks kutsetööks pidama. Minul oli Porkunisse asja ka järgnevatel aastatel, küll seoses ehituse järelvalvega, küll pere puhkusega, aga ka uute ehituskavadega. Direktori elamu projekt (1958) jäi kahjuks realiseerimata. Sõbralik koostöö ja tihe kontakt kooli direktori Viktor Kuriksiga lisas kogu üritusele meeldivust ja võlu.

Paiga loodus, ajalugu, romantika tegid mu arhitektiameti noorepõlveehituse kaasakiskuvaks. Keskkond inspireeris tugevasti. Lisaks tuli loominguimpulsse ruumiprogrammist. Hoone plastikale andsid sisu tema saalipartii ja eriti poolringistmetega spetsiaalklassid, kus lapsed peavad kõik hästi nägema õpetaja nägu, suud. Nad õpivad ju selles koolis "suult" lugemist ja kõnelemist, ise seejuures ennast kuulmata! Need klassid on fassaadidel mitmenurgeliste väljaehitustena.

Nii tekkiski ümbrusega kontakteeruv ja järvevees peegelduv vaatetorniga maja. Kuigi projekt (1952) järgnes üsna vahetult TPI stuudiumile (1944-1950), olid mul kujunenud oma arusaamad - stuudiumile eelnes koostöö Alar Kotli, Erika Nõva, Edgar Velbri, Karl Lüüsi, Eugen Sachariase, Adolf Käsperi jt meie arhitektidega, enne seda aga mõjutused Tallinna Tehnikumi õpetajatelt Erich Jacobylt ja Konstantin Bölault. TPI stuudiumiaastatel oli peamiselt Peeter Tarvase ja Ernst Ederbergi suunamisel tekkinud huvi vanade stiilide vastu.

Koolimaja projektiga taotlesin ma teadlikult miljöö kujundamist, vanasse ansamblisse sulatamist, ruumi organiseerimist, selle täiendamist. Tööjoonised minu tehtud kompleksbrigaadis valmisid kahe kuuga.

Peagi toimus 1950. aastate pööre ehituspoliitikas ja seega ka arhitektuuritaotlustes. Lugesin oma Porkuni projekti koos teiste selle aja töödega nagu ETKVL-i Mustvee Rajooniliidu ehituse kompleks ja Tartu Lenini väljaku hoonestus, möödunud etapiks. Hindasin neid enesekriitiliselt formalistlikeks ja orienteerusin ümber lihtsusele, ökonoomsusele. Praegu tundub see vägivaldse katkestustena arengule, sest võimalused ahenesid. Taotlesin lihtsate proportsioonide ilu ja objekti funktsionaalsest või ka konstruktiivsest struktuurist tulenevat kujundusloogikat. Need võimalused aga ammendusid kiiresti, kuigi see periood kujunes mu arhitektitöös eelnevast kolm korda pikemaks. Praeguse põlvkonna pidevat kultuuriarengut silmas pidava keskkonna-arhitektuuri taotlused näivad olevat jätkuks 1950. aastate alguse vormikäsitlusele, selle edasiarenduseks. Minu põlvkond elas üle justkui vaimse rebestuse ja ahenemise. Kas ka see oli arengule vajalik? Kas nüüd jätkata poolelijäänud kohast ja võtta vahepeal juhtunut kui huvitavat kõrvalepõiget? Kas on jaksu elus nii palju siksakitada? Näeme, elame veel!

Julgust mõtelda uuesti asjadele mitme aastakümne taha andsid mõned (juhuslikud või reeglipärased?) asjaolud nagu Ants Heina kiitvad sõnad, Porkuni kooli foto (mõisahoone asemel) Fredi Tompsi artikli illustratsioonide seas eeskujulikult korras mõisaansambli näitena, ka illustratsioonid Ethel Brafmanni raamatus "Pargid Eestis". Kohapealsed on koolimaja hakanud hüüdma uueks mõisaks. Asjahuvilised ja turistid ei erista sageli kumb maja oli mõis, kumb mitte. Hein muidugi eristas suurepäraselt.

078: lilleline projekt lasnamäe kiriku konkursil

summary: the competition for an orthodox church in the suburb of lasnamäe in tallinn was not much of an attraction: only 4 works were submitted. second and third prizes were not distributed, instead the jury decided to give out only the first and two purchase prizes, below being one of those purchase prize entries. the visionary and poetic project, labeled «rosarium», is by veronika valk and yoko alender from zizi&yoyo. see another similarly poetic work by the same young architects here.

2005. aastal korraldatud lasnamäe kiriku konkursile laekus vaid 4 projekti. žürii jagas välja esimese ning kaks ergutuspreemiat, kuivõrd teise ja kolmanda koha tasemele vastavat tööd projektide seas ei nähtud. žürii tegutses järgmises koosseisus: tallinna linnaehituse as juhatuse esimees ja ühtlasi žürii esimees vladimir issakov, preester boris merlin, maalikunstnik nikolai kormašov ning ülar mark ja ülo peil arhitektide liidu esindajatena.

järgnevalt tuleb tutvustamisele ergutuspreemia pälvinud fantaasiarikas visioon, mil autoriteks veronika valk ja yoko alender. üht samade arhitektide pühakoja projekti olen juba näidanud, meenuta seda siin. kuivõrd nüüdse projekti seletuskiri kõige spetsiifilisega kipuks liialt pikale, püüan välja tuua olulisema.

klik kõigepealt. ümbritseva ala planeering, mis tänaseks on osaliselt valminud, kuid oluliselt muudetud kujul...

asendiplaan.

seletuskirjast: lahenduse põhiidee on luua imeline oaas kesk tõsist ja hallivõitu elamurajooni. eiramata olemasoleva kvaliteete on võimalik välja tuua erilist. liites arhitektuuri religioosse sümboolika ja loodusega luuakse imeline paik ja füüsiline keskkond soodustamaks vaimset harimist ja pühendumust. roos kui universaalne armastuse ja ka kaastunde ja märterluse sümbol on kujunduse läbivaks teemaks. siit ka projekti märksõna «rosarium» - roosiaed.

õigeusu kaanonit järgiva kirikuhoonega liidetakse lihtsa vormiga abihooned. loopealse maastikusse luuakse roosiaed, kiriku fassaadil helendavad roosikujutised. kontrastid maise tõsise betooni ja värvilise looduse ja jumaliku särava valguse vahel. ka kiriku, kellatorni ja kabeli kuplid on roosinupule viitavad, säravast vaskvõrgust. arhitektuurse terviku loob ühine materjalikasutus (betoon, klaas, vask) ja roosimotiiv nii hoone fassaadil, vaskdetailides ja haljastuses. materjalivaliku ja ala planeeringu osas on lahendus säästlik ja olemasolevat maksimaalselt ära kasutav. lihtsad vormid lubavad arhitektuurse ilme ühtsust ja tõstavad esile kujunduselemendid – fassaadidel fluorosseeruva värvi abil helendava sümboolika, betoonpindade viimistluse vasesulfaadiga. keskkond muutub vastavalt aastajale: suvel värviline roosivaip, talvel valge lumetekk. hooned reageerivad valguse kontrastidele. päeval säravad vasest kuplid, öösel helendab kogu kiriku fassaad.

kavandatud kirikuhoone suurus, struktuur ja ruumide koosseis lähtuvad konkursitingimustes esitatud plaanidest ja lõigetest. järgida tuli sajanditega paikaloksunud kaanoneid, mille kohta leiab hea illustratsiooni siit ning lugemismaterjali siit. seega polnud arhitektidel hoone kujundamise osas palju mänguruumi, fantaasia sai lendu lasta põhiliselt vaid fassaadide ja torni kujundamisel.

põhja- ja läänefassaad.

lõuna- ja idafassaad.

soklikorrus.

peakorrus.

rõdu ja saali õhuruum...

... ja saali õhuruumi jätk.

pikilõige.

vee pühitsemise kabel on 4x4x4 klaasist, lahtivolditavate seintega kuup. keskseks elemendiks vasest roosikujuline kauss vaikselt vuliseva purskkaevuga. kabelit on kujutatud järgneval renderil.

koguduse hoone krundi kagunurgas puju tn ääres on lihtsa vormiga kahekorruseline betoonpaneelidest hoone. võimalikult paindlikuks ja mugavaks kasutamiseks on avalikud ruumid ja kontorid koondatud esimesele korrusele ja omavahel vajadusel ühendatavad. garaaž, köök ja wc-d paiknevad läänepoolses osas ja on seega majandusõuest hõlpsasti ligipääsetavad. keskosas kõrguvad läbi kahe korruse fuajee ja kohvik. idas arhiiv ja kabinetid, mis on liidetavad koosolekuruumiga. suurest konverentsisaalist avaneb vaade kirikule ja roosiaiale. konverentsiruum on ühendatav kohviku, fuajee ja ka koosolekuruumiga. esimese korruse fassaad valdavalt klaasist (v.a. läänesein).

teisel korrusel paiknevad perimetraalselt ümber õhuruumi ühe- ja kahekohalised külalistetoad, tehniline ruum, laod ja kapid. põhjaseinas rõdud vaatega kirikule ja roosiaiale. teise korruse ruumid saavad valgust kuppel-akendest ülalt. fassaad on tumm. katus on käidav, suviti pottidesse istutatud rosaarium.

koguduse hoone plaanid.

kellatorn–väravaehitis koosneb neljast 5 m kõrgest 1,5 m laiast saledast betoonpaneelist. betoonpind on helehall pesupind. paneelid kõrguvad väravana kui sambad või dominonupud ja on asetatud omavahel kergelt nihkes, veidi diagonaalselt taamal oleva narva mnt suhtes. pimenedes ja autotulede möödudes helgivad kellatornide seintele fluoresseeruva värviga sisse vajutatud madala reljeefiga säravvalged suured roosid. päeval on roosid ümbritsevast pinnast pisut tumedamad. kahe keskmise paneeli vahel asetseb vasest roosikujuline kell. peavärav jääb idasse väljast kõrgete remmelgate, seest väiksemate äädikapuude vahele. väravast paistab kiriku peafassaad. värav on sarnaselt kiriku, koguduse hoone, kellatorni ja kabelile geomeetrilise ja lihtsa vormiga, raamides ja toonitades füüsilist sisenemist vaimsesse keskkonda. väravaehitis on lihtne 4 m kõrge ja 8 m lai betoonpaneel lihtsa kaarja portaaliga. betoonpind on viimistletud sügavpesuga, mis toob välja betooni looduslikud koostisosad, ja haakuvad paeklindiga. suvehooajal kasvatatakse nii kellatorni kui väravaehitise seinad roniroose täis. (illustratsioon kaugel üleval.)

rosaarium koosneb dekoratiivroosidest, vähenõudlikest pargiroosidest, pinnakatteroosidest, hoonetel ja väikevormidel ronivatest väänroosidest ja teisaldatavatest roosipuudest.

tõenäoliselt maailma ühe lahedaima sünagoogi võib tallinn oma nimele kirjutada, lahedast õigeusu kirikust jäime aga paraku ilma.

see projekt on üks paljudest põhjustest, miks ma selle plogiga tegelema hakkasin. sest nagu peaks olema kõigile teada, ei koosne arhitektuuriajalugu vaid valminud või lammutatud ehitistest (või õieti nende kujutistest), vaid suurel määral ka nn paberiarhitektuurist, projektidest, mida pole materialiseeritud, mis on talletunud vaid arhiividesse ja mäludesse. sellisel arhitektuuril on soodumus mattuda ajaloo tolmu alla, kuivõrd see pole pidevalt meie silme all nähtaval.

haruldased pole juhtumid, kus konkursse võidavad mitte just tähelepanuväärsed projektid, kuid mida eelistatakse näiteks realiseerimise odavuse tõttu lennukamatele ideedele. ülalnähtav on üks sellistest, mis vähemalt oma ideelisuselt esimese koha pälvinud tööd kindlasti ületab. arvan, et on seega õiglane ning õigustatud niivõrd lahe ja tulevikus ehk eesti arhitektuuriajalugu illustreeriv projekt kogu täiega päevavalgele tuua. sest nagu olen maininud, saavad konkursitööd isegi erialases ajakirjanduses mainitud kõigest paari sõna ja pildiga ning tegijate kodukad on meil enamasti best-of-tüüpi ilupiltide ja loetamatute jooniste kogumikud, kus headest ülevaadetest on asi kaugel.

minu motiiv niisiis. üks neist.

077: lasnamäe kiriku konkursitöö

summary: lasnamäe is the biggest district in tallinn and home to more than 1/4 of the city's population. here's a good aerial view. in 2005 a competition was held to find a project for an orthodox church since most lasnamäe residents are russian and no places of worship had ever been built in the district. the competition was infamously won by one of the masterplanners of lasnamäe, oleg zemtchugov, in cooperation with a couple of belorussian architects. relying on donations, the conservatively canonic church building is now under construction. see the winning design here. it is safe to say that all other competition entries were far more exciting, below being one of them, done by on arhitektid with harry klaar, kätlin saks and eva-maria gramakovski as the authors.

toreda ametliku nimega jumalaema «kiirestikuulja» ikooni tallinna kirik - esimene pühakoda lasnamäel - saab peagi katuse alla. 2005 lõppenud konkursi tulemusel võitjaks osutunud kavand ei pruugi ju iseenesest halb olla, kuid lasnamäe kontekstis mõjub selline modernistliku sirgjoonte-arhitektuuri vahele paigutatud paduhistoritsism farslikuna. teisalt on jällegi arusaadav, et hoone tarbijateks saavad siiski suures osas kuldhammaste ja sätendavate pühapäevakampsunitega baabuškad, nii et... - eks igaühele oma.

siinne konkursitöö pärineb arhitektuuribüroolt on arhitektid, kelle nägemus 21. sajandi õigeusukirikust on kõike muud kui konservatiivne, seda ka õigeusu kaanoneid järgides ning iroonilisel kombel isegi sibulkupleid kasutades, olgugi et abstraheerituna.

enne seletuskirja juurde asumist tasub veel mainida, et on arhitektid on oma julgete lahendustega mujalgi silma paistnud, näiteks on nende projekteetitud artdepoo ning kortermajad kaera ja juurdeveo tänaval. lasnamäe kiriku konkursitöö autoriteks olid harry klaar, kätlin saks ning eva-maria gramakovski. nelja osalenud töö seas jäi see paraku ainsana žürii poolt tunnustamata.

asendiplaan | site plan

asendiplaani, arhitektuurne ja funktsionaalne lahendus:
asendiplaani lahenduse aluseks on võetud detailplaneeringu eskiislahendus. kirik ja hooned on ida-lääne suunalise rangepaigutusega. kirik on paigutatud krundi keskele (vaadeldavus haljastusevööndilt), kogudusehoone lõunaservale puju tänava poolsele küljele ja kabel lõunaservale loopealse puiestee poolsele küljele. krunti katvad jalakäiguteed on kaetud betoonkivikattega, sõiduteede osas on kasutatud asfaltbetoonkatet, muus osas on krunt kaetud murukattega. krunt haljastatakse kaootilise paigutusega kasepuudega, osaliselt on kavandatud tihedamaid gruppe. krundile on ette nähtud kolm pääsu - peavärav, värav koos kellatorniga ja tehniline sissepääs sõidukitele. krunt piiratakse kõigist külgedest vertikaalsete puitprussidest piirdega.

peasissepääs | main entrance

peakorrus; idafassaad | main floor, east façade

soklikorrus; põhjafassaad | underground floor; north façade

teine tasand; lõunafassaad | first floor; south façade

läänefassaad; lõige | main façade; section

konstruktsioonide, materjalide ja viimistluse kirjeldus:

hoonel on kombineeritud betoon-, teras- ja puitkandekonstruktsioon, mis on eksponeeritud nii hoone välis- kui ka siseviimistluses naturaalsel kujul. risküliku kujuliste mahtude dominantideks on kiriku tornid hõredate puitlaudadest painutatud kuplitega ja silindrikujuline kabel. nii tornid kui kuplid on ka valgusšahtideks kirikusaalile, altarile ja kooriruumile. hoonete fassadide lahendamisel on akende ja taustvärvitud fassaadiosade paigutamisel kasutatud traditsioonilist usundile omast mustrit stiliseeritud kujul, mida on eelkõige näha päevasel ajal hoonest välja vaadates ja öisel ajal väljast sisse vaadates, kui hooned on valgustatud. hoonete fassaadid on puitlaudisest viimistlusega ja kaetud puitžalusiiga, sidumaks krundil paiknevad hooned tervikuks, tõstmaks esile krundi haljastuse omapära ja distantseerumaks ümbritsevast keskkonnast.

kogudusemaja; kabel | congregation building; chapel

kogudusemaja | congregation building

mul isiklikult jääb antud töö materjalivalik kripeldama. võib-olla puitfassaadid terve kompleksi ulatuses polnud siiski parim valik, mis sest, et sellise lahenduse taotluseks ju oligi ümbrusest distantseerumine, omamoodi helge oaasi loomine kesk kurikuulsalt karmi betoondžunglit. ehk oleks siin võidud lasnamäe kontekstis nii võõra puidu asemel mängida siiski "kodusema" betooniga, tuua selle niivõrd laia kasutusampluaaga materjali käsitlusse uusi tuuli, nagu seda samas lähistel on varasemalt teinud muru ja pere. eri arvamused on igatahes teretulnud ja igati oodatud.