filmile eelneb neeme raua hiljuti valmind intervjuu nathanieliga. kogu krempel hakkab pihta kell 22:30 pärast op!-i.
kes magab maha, magab maha.
noor nathaniel isaga.
foto: no internet nohsoojenduseks soovitan lugeda epifanios ilmund august künnapu intervjuud arhitekti poja / filmi autoriga. leiad selle siit.
louis kahni üks peatöid, alles palju aastaid pärast tema surma valmind bangladeshi rahvusassamblee hoone dhakas.
foto: no internet noh
4 kommentaari:
Kohe alguses tunnistan üles, et olen arhitektuuris täiesti võhik ja ei tea sellest midagi aga....
...kui võtta selle filmi kohta esimesed emotsioonid kokku siis: "Täiesti PERSES, milline VÕIMAS film see oli!"
...hõõgveini saatel nägin ma inimeste suhtumist hoonetesse, nende sümboli...ei, mitte sümbolite....osalise elu mõtte andmise väärtuses - see muutis praegu ja nüüd minu suhtumist arhitektuuri. Nähes niiskeid silmis, suhtumist ja mõtestust sellel india mehes, kes lõpus rääkis, pani midagi teistmoodi suhtuma arhitektuuri, mis pole lihtsalt kodud inimestesse.
...lisaks see thomasnewman'lik muusika, mis seal oli, pani omaette minu tajumaailma paraja matsu, sest see suutis kombineerida midagi, mida ma ei osanud hinnata arhitektuuris.
...ja see koht, kus öeldi Sümfoonialaevale kaptenile, et ta on Kahni poeg ja kuidas lihtsalt see mõjus nii tohutult - ka see oli hingematvalt eriline.
...aaah, et sa kirjutad arhitektuurist nagu sa teed - tunnen, kuidas ma hakkan seda tajumaailma hindama palju rohkem ja aina rohkem ja rohkem....
(Tegelikult ma pole seda filmi lõpuni mõtestanud - võib-olla läks mõni asi mööda, mõni teine asi sai liigset tähelepanu aga ikkagi, see film oli tohutult hea.)
lahe, et film arhitektuurist / arhitektist ja üldse arhitektuurne looming n-ö jõuab kohale - mingil TEISEL / KÕRGEMAL tasandil - just inimestele, kes polegi arhitektuuri alal asjatundjad.
film, tegelt just need idamaade targad seal lõpus, näitavad hästi, mida on võimalik ruumi loomisega saavutada - see on mingi peaaegu hoomamatu, samal ajal reaalne ja abstraktne VÕIM, VAIMSUS, MÕJU, mida arhitektile on antud võimalus materjalidesse panna, arhitekt on tõesõna jumal, kes loob maailmu. kahju, et tõenäoliselt enamik arhitekte enda õlul sellist vastutust ei taju ja eks ole ka nii, et neilt [tellija, ühiskonna poolt] enamasti sellist asja ei oodatagi.
mul siiani hästi meeles vilen künnapu jutt, kuidas ta kord ühte palladio villasse [see oli vist la rotonda] sisenedes selle mingist müstilisest mõjust lihtsalt põlvili kukkus ja nutma hakkas :D
küllap sellise arhitektuuri loomiseks peakski olema kunstnik-hing, omajagu müstik ja pühamees, just nagu seda kahn oli.
see mees bangladeshis... ütles, et toda hoonet on võimatu adekvaatselt kujutada 10-minutisel filmilõigul. seega - mind kunstiteaduse tudengina räigelt piinav küsimus - kas saakski KUNAGI seda / mõnda hoonet üldse kas või sõnadesse panna? kui juba pilt, liikuv pilt, seda ei suuda...
a see film... hah, ta ikkagi, ka nüüd, olles seda juba mitu korda näind, mõjub mulle kuidagi naljakalt. küllap mängib siin rolli nathanieli kohatine totakus [nagu olen aru saand, jäeti siuksed halenaljakad ja piinlikud kohad justkui eneseirooniana meelega sisse]. ja see paadimees, ha ha ha. sorri, kuid ma ikkagi arvan, et see oli nii tüüpish-ameerikalik feik-värk ja see tõesti ajas mind naerma...
a ok pla pla
ja tänan hea kommi eest! (:
^ eh, lonkab mul tiba see ülalkirjutatu a pooh sellega.
aaah, krdi sõjavägi, jäi film nägemata :D.
viimasel ajal olen vaadanud/uurinud kahni loomingut erinevatelt piltidelt ja ikka päris kuld on asjad, mida see mees teind on (Y)
Postita kommentaar