137: Põdrangu sovhoosi keskusehoone

Summary: Main building of Põdrangu state farm, completed in 1978. Architect: Maara Metsal. The building is in most part derelict and in a terrible condition.

* * *

foto: jk

Põdrangu sovhoos rajati 1960ndatel endise Sääse mõisa aladele. Mõisad olid ajalooliselt ikka looduskaunitesse kohtadesse rajatud, mistõttu kolhooside-sovhooside ja nende asulate või muude põllumajandusega seotud asutuste pookimine mõisakomplekside külge oli ENSV-s küllaltki tavapärane praktika. Tänuväärsel kombel andis see põhjust natsionaliseeritud mõisahooneid korras hoida, mis sest, et need olid suures osas kuulunud sakslastele. Nii sai ka Sääse mõisasüdamest uue sovhoosi keskus, mille kontor paigutati Ernst Gustav Kühnerti kavandatud ja 1913 valminud mõisa härrastemajja (1942-1944 asusid samas Oru Kõrgema Kodumajanduskooli õppeklassid ja internaat). Härrastemajast põhja poole pandi laiutama suur linnuvabrik, uuele keskusehoonele oli määratud krunt härrastemaja vastas. Sellest lõunasse ja läände ehitati tüpiseeritud rida- ja kortermaju sovhoosi töötajatele, koondamaks maarahvast linnalikult kontrollitud keskkonda. Nii kasvas Sääse 1970ndatel (praegu üle 400 elanikuga) alevikuks.

Vaade Sääse aleviku keskusele.

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Põdrangu mitmeotstarbelist keskusehoonet hakati projekteerima 1970ndate keskpaiku. Tollal oli Tamsalu lubjatöösturi Boris Limbergi mõisahoone veel suhteliselt hästi säilinud, pärast kontori kolimist uude hoonesse kavandati vanasse majja paigutada sovhoosi muuseum. See plaan jäi aga katki. Tänaseks on hoonest püsti vaid mõningad müürid. Fotosid härrastemajast aastal 1991 võib vaadata siin, olgugi et siin väidetakse, et hoone lammutati juba 1990.

foto: Jaan Vali - http://register.muinas.ee/content/photolibrary/regular/83713.jpg

Eesti Maaehitusprojektis kavandatud keskusehoone valmis 1978. Projekti autoriks on Riia Polütehnilise Instituudi lõpetanud ja tollal EMP Pärnu osakonnas töötanud arhitekt Maara Metsal (s 1937). Keskuse sisearhitektiks on Maia Laul kunstikombinaadist ARS. Lehviksaali seinu katvad sgrafiitod tegi kunstnik Eeva Jänes, tekstiilid Peeter Kuutma.

skänn: "eesti küla ehitab"

skänn: "eesti küla ehitab"

Kuue-seitsmekümnendate nn kunstide sünteesi laine on Eesti arhitektuurile andnud palju kauneid ehitistega otseselt seotud kunstiteoseid. Eeva Jänese poolabstraktsed sgrafiitod Põdrangus on selle trendi heaks näiteks.

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

foto: jk

Fuajee.

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

Ülesehituselt on hoone sarnane paljudele kuue-seitsmekümnendatel kavandatud keskusehoonetele, koosnedes kahest liidetud mahust, kus madalamas horisontaalsust rõhutavas pooles asuvad kontoriruumid ning sellega (antud juhul täisnurga all) liituvas ekspressiivsema vormipüüdlusega mahus lehvikukujuliselt lahtihargnev saal. Sellise hoonetüübi kohalikuks eelkäijaks võib pidada Valve Pormeistri suurepärast Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoonet (valmis 1966), millele enam või vähem sarnaneva ülesehitusega hooneid kerkis hiljem terve trobikond.

skänn: hall raamat

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

Minu arust ongi saal oma sgrafiitodega ainuke tõesti tähelepanuväärne osa selle hoone juures. Väljast jätab see küll petliku mulje, tegelikult on saal lihtsas monoliitbetoonist konstruktsioonis katuslaega, sakilised on vaid välisseina otsad. Muus osas mõjub hoone modernistlikult lihtsalt, kohati ka ülepingutatult ja lauskoledalt. Ebasümpaatselt rohmakad on mulle nii sissepääsu trepistik, tagumist sissepääsu markeeriv ‘dekoor’ ning ülirobustne küljetrepp. Kõike seda silmas pidades jääb tunne, nagu oleks saali lehvik justkui kogemata toredasti välja kukkunud.

foto: jk

Peasissepääs.

foto: jk

Peasissepääsu kõrvaltrepp.

foto: jk

Peafassaadi karniisid.

foto: jk

Peasissepääs kenade ajalooliste prügikastidega.

foto: jk

Majatagune sissepääs. Küljel oli vist samasugune, kui mälu ei peta.

foto: jk

Õuepoolne fassaad haljasalaga, mida vist tegelikult kasutati parklana.

foto: jk

Põhja pool asuv küljetrepp.

foto: jk

Nagu eelnevatel fotodel näha, on hoone ehituslik kvaliteet päris kehv. Muu seas on hävimisohus lehviksaal, mille konstruktsiooni toetavad raudlatid on läbi krohvi roostetamas. Kusjuures rohked diagonaalsed ja horisontaalsed lisatuge pakkuvad latid kinnitati 'lehvikule' juba ehitamise ajal. Muidu oleksid vist saali seinad juba ammu kokku kukkunud.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

Suures osas kasutuseta seisev keskusehoone on halvas seisukorras nii ehitustehniliselt kui niiskuskahjustustest tulenevalt. Suurte niiskuskahjustustega on muu seas ka saal, kuna seda ei köeta ning katus ei pea vett. Enamik ruume pole pärast sovhoosi likvideerimist uut otstarvet leidnud, kusjuures pole isegi vaevutud neid tühjaks teha - nii on säilinud seintel leninlikud loosungid ja kalendrid aastast 1991, laudadel iidsed telefonid ja arvelauad, aknalaudadel ammu unustatud konservikarbid ja Lääne lahustuva kohvi purgid. Kõige tipuks kõrgub ühe ruumi nurgas ENSV lipp.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

Peab tõdema, et Põdrangu sovhoosi keskusehoone tulevik on tume. Lisaks kehvale seisukorrale on üheks põhjuseks ka niivõrd ebavajalikult suure hoone asukoht sellises perifeerias nagu seda on tänapäeval Sääse alevik, eriti silmas pidades asjaolu, et vaid pooleteise kilomeetri kaugusel asub suure saaliga Tamsalu kultuurimaja (kaardil kollane täpp; Põdrangu on punane). Arvestades asjaolusid pole mul eriti usku selle hoone säilimisse. Sama pessimistlik hinnang keskusehoone perspektiivile anti ka Eesti arhitektuuri XX sajandi pärandi kaardistamise programmis.

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Muide, Liina Jänese koostatud eksperthinnang oli suureks abiks kõige eelneva kirjapanemisel.

Lõpetuseks paar lisafotot lubjatööstur Limbergi mõisa härrastemajast, pildistatud suvel 2009. Palju huvitavat lisalugemist Tamsalu piirkonna lubjatööstuse ajaloost leiab siinsest tekstist.

foto: jk

foto: jk