linnad ja märgid: 2008

013: naer tallinna pihta

no tsau.

leidsin siukse päris laheda raamatu: "tallinlane naerab". siia on kokku kogutud hunnik tallinnat nöökiv-iseloomustavaid karikatuure erinevailt autoreilt. raamat on antud välja aastal 1989, mistõttu eeldatavasti seitsme- ja kaheksakümnendail valmind pildikeste peamisteks teemadeks on eelkõige vanalinna musealiseerumine ja eelnend kümnendeil üha intensiivistund turistide vool, ning linna n-ö tõeline, reaalsem pale - vanalinnast välja jääv hilismodernistlik karp-arhitektuur ja hiiglaslikud magalarajoonid, mis kohati kippusid kesklinnagi [nt keldrimäe rajoon].

a mussi ka! enne karikatuuride juurde asumist võiksid panna taustaks mängima alo mattiiseni "peatage lasnamäe". sest see on nii teemasse.

ok, nüüd mõned pildid!

autor: hugo hiibus

autor: hillar heinsalu

autor: elle tikerpäe

autor: ants kasesalu

autor: kaja põder

autor: olimar kallas

autor: eduard tüür

autor: olavi vaher

...

mu lemmik on aga hillar heinsalu pildike perest - isa, ema, tütar, koer, kass - kes tolle tuntud muinasjutu laadis üritavad üheskoos vaost välja tirida oleviste kirikut ja seda ümbritsevat vanalinna, samas taustal kõrgumas lasnamäelik karpidest koosnev linn. a kuna see pilt on üle kahe lehe, siis jätsin skännimata.

012: kirjanduslik veerandtund

järgneb lõik italo calvino [1923-1985] teosest "nähtamatud linnad", mis omajagu kannustas mind su silme ees olevat plogi avama.

...

linnad ja märgid 1

pikki päevi kõnnib inimene puude ja kivide vahel. harva jääb tema pilk millelegi pidama, ja sedagi vaid siis, kui ta on asja ära tundnud mõne teise asja märgi järgi: jälg liival tähistab tiigri möödumist, seisev vesi kuulutab veesoont, hibiskiõis aga talve lõppu. kõik ülejäänu on tumm ja muutumatu; puud ja kivid on ainult need, mis nad on.

lõpuks viib tee välja tamara linna. linna tänavad on täis majaseintest välja ulatuvaid silte. silm ei näe asju, vaid asjade kujutisi, mis tähistavad teisi asju: tangid viitavad hambatohtri majale, napsiklaas kõrtsile, hellebardid kasarmule, kaalud juurviljamüüjale. skulptuurid ja vapikilbid kujutavad lõvisid, delfiine, torne, tähti - märk sellest, et millegi - jumal teab mille! - märgiks on lõvi või delfiin või torn või täht. teised tähised annavad teada, mis tolles paigas on keelatud: on keelatud minna puiesteele kärudega, urineerida ajaleheputka taga, püüda silla pealt õngega kala; või mis on lubatud: on lubatud joosta sebrasid, mängida keeglit, põletada sugulaste surnukehi. templite ustelt paistavad jumalate kujud, igaüks oma tunnustega: küllusesarv, liivakell, meduus, mille järgi usklik võib neid eristada ja nende poole õigete palvetega pöörduda. kui hoonel pole ainsatki silti ega kujutist, piisab tema välisilmest ja kohast linnapildis, et ära tunda kuningapalee, vangla, rahapada, pythagorase kool, bordell. kaupadelgi, mida müüjad lettidele välja panevad, pole omaette väärtust, nad on kui teisi asju tähistavad märgid: tikitud laubapael näitab elegantsi, kullatud kandetool jõukust, averroese köited tarkust, pahkluuvõru lõbujanu. pilk libiseb mööda tänavaid nagu täiskirjutatud lehekülgi: linn ütleb ette kõik, mida sa pead mõtlema, ta paneb sind kordama oma kõnet; ning kui sa enda arvates külastad tamarat, ei tee sa tegelikult muud, kui võtad teadmiseks nimed, millega tamara tähistab ennast ja kõiki oma osasid.

missugune linn on tõeliselt tolle tiheda märkide katte all, mida ta sisaldab või varjab, see jääb tamarast lahkujale saladuseks. väljaspool laiub silmapiirini lage maa, avardub taevas, kus ruttavad pilved. tuule ja juhuse läbi muudavad pilved kuju ning juba näeb inimene neis tuttavaid kujundeid: purjekas, käsi, elevant...

["nähtamatud linnad", tallinn, kirjastus "perioodika" 1994, tõlge: tiina laats]

italo calvino ja... mõningad märgid.

foto: new york times

011: õhtul telkude ette!

etv vahendusel jõuab täna õhtul meieni dokumentaalfilm kuressaares sündind ameerika arhitektist louis kahnist. tema vallaspoja nathaniel kahni vändatud film "my architect. a son's journey" kandideeris 2003. aastal oscarile ning on pälvind auhindu paljudelt filmifestivalidelt.

filmile eelneb neeme raua hiljuti valmind intervjuu nathanieliga. kogu krempel hakkab pihta kell 22:30 pärast op!-i.

kes magab maha, magab maha.

noor nathaniel isaga.

foto: no internet noh

soojenduseks soovitan lugeda epifanios ilmund august künnapu intervjuud arhitekti poja / filmi autoriga. leiad selle siit.

louis kahni üks peatöid, alles palju aastaid pärast tema surma valmind bangladeshi rahvusassamblee hoone dhakas.

foto: no internet noh

010: funktsionaalsed skulptuurid

aasta oli 2005, kui tallinna linnapilti ilmusid esmakordselt betoonist tuvid, eesmärgiga "lisaks liikluse piiramisele kasutada neid tallinna linna ilmestavate disainielementidena, mille peal istudes oleks väsinud turistidel võimalik jalgu puhata." [postimees, 22.03.2005]

nunnu turistipaar rotermanni soolalao ees tuvide kasutusvõimalust demonstreerimas (:

foto: jarmo k

ligikaudu 300 kilo kaaluvate linnatuvide autoriks on skulptor aivar simson, tuntud ka kui simson von seakyl [s. 1959]. siit saab tema kohta pikemalt lugeda. tuvid olid algselt teostatud mitmes värvitoonis [tõestus - foto tuvide autorist ja tema armeest], kuid nii palju kui ma tähele olen pand, on nad tänaseks vist kõik ikkagi suht halliks kulund.

varasemalt olid tallinnas tuvide asemel vähemalt poolenisti sama eesmärki täitnud lihtsad betoonist poolkerad, mille otsa, olen kindel, koperdas järjekindlalt terve linna elanikkond. ma ise vähemalt miljon korda kvartalis.

ma austööds selle teema kohta palju ei tea, samuti pole ma piisavalt reisind, et neid asju mujal tähele panna, kuid analoogsete näidetena stiliseeritud tänavatõkestitest võiks tuua lõvid stockholmis ja lambad gotlandil. eks varsti näis, kas berliinis leidub ka betoonist karusid. muide, kui keegi on reisides siukseid asju tähele pand või lausa pilti teind, siis vabalt kommige.

foto: jarmo k

peaks veel mainima, et tollest aspektist on eriti põnev lõunaosariikide pealinn tartu, kus tänavatõkestitele on korraldatud lausa mitu konkurssi. mul endal fotosid pole, kuid flickr aitab alati välja.

kurikuulsad tartu hakid. heh, tänu neile kurjamitele jäi mul tartus elades nii mõnigi öö uneta. skulptuuri ametlikuks pealkirjaks vms on vist "pargiloom hakk", autoriks bruno kadak.

foto: flickr, kasutaja beth m527

midagi sürrimat: "kaarsildauto", skulptor taavi kolk.

foto: flickr, kasutaja seadipper

"antiikne sambaots" [suht wtf] - autoriks külli kasesalu.

foto: flickr, kasutaja seadipper

ja mu lemmik: "kilpkonn", autoriks eelmainitud bruno kadak.

foto: flickr, kasutaja seadipper

siin on täielik nimekiri tartu tänavatõkestitest koos fotode ja ammendava informatsiooniga.

...

ja lõpetuseks veel kaks funktsionaalset skulptuuri, mille puhul küll vastav funktsioon on otseselt dikteerind nende väljanägemist: elamuekspluatatsioonivalitsuse kompleksi / väike-rannavärava feik-bastioni... eee... väljalasketoru, ja kunagise elektrijaama, nüüdse kultuurikatla korsten:

foto: jarmo k

009: iluoperatsioone lasnamäelt

kui juba päris palju aastaid tagasi alustati lasnamäe paneelikate küljeseinte soojustamisega, kasutati selleks mu mäletamist mööda vaid ühte moodust: seinad kaeti odavailmelise laevakonteinereid meenutava plekiga, millele võõbati peale variatsioonidega värvilised ristkülikud.

foto: jarmo k

suprematism?!

foto: jarmo k

küllap lõpuks mõisteti, et selline lahendus pold lasnamäe miljööle just sobilik. niisiis on viimastel aastatel paneelikate seinasoojustused saand aina nägusamaid projekte, mis näivad natukenegi olemasolevat arhitektuuri austavat. mu meelest kõige parem variant tundub olevat üpris lihtne lahendus, kus seinapinnad kaetakse heleda monokroomse krohviga, kusjuures eri majade puhul eri toonides, nagu seda ongi juba tehtud. tore on ka see, et tihti ei piirduta enam vaid küljeseintega, vaid soojustatakse terve maja. peaks mainima, et osad lasnamäe paneelikad on sellise iluoperatsiooni läbinuna muutund eriti kauniks!

paraku leidub ka erandeid...

näiteks hoone aadressiga kihnu 4 on saand sellise lahenduse:

foto: jarmo k

eeeh, huvitav, kas siinpuhul üldse loodetigi maja kenamaks muuta? igatahes see mu silmis täielikult ebaõnnestund töö pärineb firmast estkonsult, rekonstrueerimisprojektile on alla kirjutand avo blankin. nb! näe, lasnamäelgi on puid!

foto: jarmo k

või olen ma naiivne idioot, eeldades, et ka lasnamäele projekteerides võiks siiski kujunend miljööd, saati veel olemasolevat hoonet, väärikalt kohelda? antud juhul on mu arust kõik nii metsas, alustades viilkatusest [et pea terve linnaosa hoonestus on lameda katusega, kas ei võiks siis vihmavee läbilaskmise takistamiseks välja mõelda projekte, mis ei mõjuks nõnda hruštšovkalikult?] ja lõpetades värvivalikuga. kuid vähemalt idee poolest on täitsa lahedad majaga samas stiilis lahendatud lillekastid.

foto: jarmo k

iuhh.

foto: jarmo k

samas lähedal, aadressiga läänemere 8, asub teinegi üpris kummaline näide paneelika välisseinte soojustamistest. ok, siin pole asi nii hull, kuid tegemist on mu arust siiski antud kontekstis üpris kohatu tuunimisega. kaetud on see tellist imiteeriva uue nahaga, meenutades kunagi vist päris poppi vastikult pehmet punakas toonis tapeeti, millega tavatseti nii 20 vms aastat tagasi katta näiteks esikute seinu. mäletad, eks?

heh, leia pildilt kohaliku fauna esindaja (:

foto: jarmo k

kui eelmine näide on minu teada ainuke säärane, siis siinne lahendus on mõnel määral levindki. siukest paneelikatele pandud fassaadi võib leida samast lasnamäelt, isegi kesklinnast ning küllap mujaltki. antud juhul pärineb rekonstrueerimisprojekt oü-st rakenduskunsti õppe- ja projekteerimiskeskus, projektile on alla kirjutand svetlana maslova.

foto: jarmo k

ja kui keegi teab veel kummalisi [või ka ägedaid ja häid!] paneelikate soojustamisi, võib mulle vabalt teada anda!

008: jūrmala spa hotell

summary: a reconstructed spa hotel in the latvian resort town of jūrmala. design by the estonian uko künnap, interiors are by koko.

-

lakooniline postitus jūrmalast.

läti kõige tuntuma kuurortlinna suurim spaa-hotell sai tänase ilme aastal 2005. tegemist on algselt nõuka-aegse karpmajaga, mis rekonstrueerimise käigus sai kaasaegsema ilme ning kaks lisakorrust. rekonstrueerimisprojekti autoriks on otepääl pesitsev arhitektuuribüroo u-disain eesotsas arhitekt uko künnapiga.

foto: vecais sacarnis, skyscrapercity.com

tähelepanuväärsem on aga hotelli sisekujundus - siingi mängus eesti arhitektide käsi. selle tegid teiste seas nt laulasmaa ja georg otsa spaa interjööride eest kiitust pälvind koko sisearhitektid. jūrmala hotelli interjööridest vaata lisaks fotosid siit ja siit.

foto: flickr, kasutaja mariapuhm

foto: flickr, kasutaja incr foxy

ja kui soovid vaadata natsa keni-häid fotosid jūrmala suurepärasest ajaloolisest arhitektuurist ja eluolust, siis üks ja kaks, naudi!

007: 20 prince arthur avenue, toronto

vahetult enne ning teise maailmasõja ajal lahkus eestist umbes 30 arhitekti ehk pool tervest siinsest arhitektkonnast. enim kinnitati kandu rootsis, austraalias ja kanadas, kusjuures nii mõnigi lahkujast suutis jätkata eduka arhitektina ka uues koduriigis.

...

teiste seas lahkus eestist noormees nimega uno prii [1924-2000]. hariduse oli ta saanud tartust treffneri gümnaasiumist ning pärast tallinnasse kolimist siinsest reaalkoolist, mille ta 1943 lõpetas. samal aastal lahkus ta soome, kus astus kohalikku mereväkke. hiljem randus mees rootsis, kus ta pälvis inseneri tunnistuse ning abiellus oma keskkooliaegse kullakse silviaga, kes jäi tema kõrvale elu lõpuni. 50ndate alguses saabusid nad torontosse. 1955 lõpetas prii toronto ülikooli arhitektuuri teaduskonna, paar aastat hiljem avas ta oma arhitektuuribüroo, kus lõi tänase toronto ühed olulisemad modernistliku arhitektuuri maamärgid. liialdamata.

mitmes allikas öeldakse, et prii projekteeris torontosse ühtekokku 250 kortermaja, kusjuures praeguse seisuga on neist 16 [!!] võetud muinsuskaitse alla [nimekirja täpsete andmetega leiad siit (edit - sait maas, ei leia enam listi üles...)]. prii oli ja on siiani tuntud oma julgelt eksperimenteeriva vormikeele poolest, mis küll kuuekümnendail eriliselt tunnustust ei pälvinud. tihti nägid tema kõrghooned välja kui midagi ulmelist, neid tänapäeval kirjeldades viidatakse tihti sci-fi filmides nähtule ja nt jetsonsitele. järelikult igati ajastutruud. küllap mõistad, kui vaatad siia <-- väike nimekiri prii poolt projekteeritud hoonetest koos pildimaterjaliga.

enda projekteeritud majadest pidas uno prii oma lemmikuks tornelamut toronto kesklinnas annexi rajoonis aadressil 20 prince arthur avenue. sama maja, mille maketti on näha ülaloleval pildilgi. peaks mainima, et annex on eesti kultuuriloos päris oluline koht. lisaks sellele, et siin asub terve hunnik prii poolt projekteeritud tornelamuid, võib siit leida ka tartu kolledži, mille peahoone projekteeris teine väliseestlane elmar tampõld [s. 1920].

keda peaks uno prii ja tema pärand huvitama, siis paar tagasivaatavat artiklit: esimene ja teine. ja vaata ka siia. üleüldse leidub tema kohta netis päris palju infot.

siin siis eelmainitud korterelamu, mida prii pidas oma loomingu parimaks.

foto: flickr, kasutaja livinginacity

nb! - mitte ühtegi rõdu pole kinni ehitatud...

foto: flickr, kasutaja designwallah

hoone renoveeriti üpris hiljuti, siit saab lähemalt lugeda.

foto: flickr, kasutaja eyeline-imagery

...

niisiis selline tegija pärineb meie mailt. no ja mul on igatahes tekkind tungiv soov minna nüüd ja kohe torontosse.

006: betoonist kindlus

ükspäev ringi kõmpides avastasin juhkentali tänaval asuva liivamäe lasteaia mänguplatsilt päris huvitava asja.

nimelt on siin koha leidnud äge betoonist lossike, parapettidega ja puha. kuivõrd betoon kipub olema oma loomulikus halluses parajalt kõle materjal, siis antud juhul on see muudetud pisut lapsesõbralikumaks ning võõbatud üle kahvatukollase värvikihiga.

et lapsed ikka teaksid, tänu kellele sai selline mänguloss võimalikuks, on tegijad peafassaadile oma pitseridki löönd. mu arust võiks ka lossi ülejäänd paljaid pindu otstarbekamalt ära kasutada, müües sinna reklaampindu. tasuv klientuur naiivsete laste näol oleks ju garanteeritud.

foto: jarmo k

nagu näha, on sees redel. küllap viib see teisele tasapinnale. (kui nii, siis... ohutus?)

heh, lossike on sattund vandalismiohvriks - see on soditud nii seest kui väljast. auhind sellele, kes arvab ära, mida on alljärgneval pildil pisut näha lossi seesmisel seinal.

foto: jarmo k

püüdsin küll leida lossikese kohta mingit informatsiooni, kuid kahjuks eduta. no näiteks oleks huvitav teada, kas projekti tegemiseks oli vaja mõne arhitekti teeneid. ja kas üldse oli siukse asja tegemiseks projekti tarvis. küllap mitte.

igatahes. meil küll lasteaias midagi nii lahedat pold...

005: areng?

oleg zemtšugov [s. 1945] on eesti arhitekt, kelle nimi seostub ennekõike lasnamäega. ta oli teiste seas üks lasnamäe generaalplaani autoreid, tema individuaalloominguks on siin näiteks (kanaliäärsed) garaažid-parklad. ja veel: zemtšugovi fantaasiamaailmast pärineb ka palju poleemikat tekitanud lasnamäe õigeusu kiriku projekt [2005] ... tänapäeval on ta aga põhja-tallinnasse suundunud, olles linnaosa arhitekt-maakorraldaja.

1970 lõpetas zemtšugov eesti nsv riikliku kunstiinstituudi [teisisõnu eka] arhitektuuriteaduskonna, kus tema diplomitöö teemaks oli f. r. kreutzwaldi nimeline nsv riiklik teaduslik raamatukogu [teisisõnu rahvusraamatukogu].

et diplomitööde valikus olid alati "aktuaalsed ja üldsust huvitavad ehitised", toimus samal aastal ka reaalne konkurss uue raamatukoguhoone projektile. zemtšugov oma tööga konkursile osalema ei läinud, küll aga tegi seda tema kursavend tõnu aru, kes pälvis üllatuslikult auväärse teise koha. tollal oli raamatukogu planeeritud tallinna tänase city alale, enam-vähem praeguse seb pangahoone kohale, kuid paraku siis konkursist kaugemale ei jõutud ning kaheksakümnendail hakati maja ehitama juba uue konkursi võidutöö põhjal ning hoopis tõnismäele.

oleg zemtšugovi diplomitöö tõsteti esile kui üks parematest ja küpsematest lahendustest. üleliidulisel diplomitööde konkurss-ülevaatusel hinnati tema projekt esimese preemia vääriliseks, kusjuures paremakski kui reaalsel raamatukoguhoone konkursil teise koha pälvinud tõnu aru projekt.

niisiis, selline nägi välja zemtšugovi töö:

foto: ehitus ja arhitektuur, 1971-2

ja artur uppis flickr'isse projekti plaanid, lõiked ja vaate, leiad need siit. materjal pärineb cd-lt "arhitektuur on kohal. rändnäitus".

...

vahepeal pole zemtšugov millegi eriti märkimisväärsega silma paistnud. üks tema väheseid asju, mida ma lisaks lasnamäele tean, on tallinna vanalinnas aia ja inseneri tn nurgal rimi vastas asuv ilge üheksakümnendaist pärinev postmodernistliku vormikeelega maja, milles kõrvuti pesitsevad apteek ja stripibaar...

zemtšugovi uus tähetund saabus aastal 2005, mil tema projekt koostöös mingite valgevenelastega pälvis lasnamäe jumalaema kiriku konkursil esimese koha... täielik nutt ja hala. siin on karin pauluse õigustatult kahtlevas toonis artikkel ning siin on galerii renderitega tulevasest hoonestusest.

algselt paari aastaga valmima pidanud kirik juulis 2008:

foto: jarmo k

kui nüüd hüpata vahepeatumiseta aastast 1970 aastasse 2005, suuresti teadmata vahepeal tehtut, võiks öelda, et zemtšugov on läbinud 35 aastaga "arengu" üpris julge mõtlemisega modernistist lihtlabaseks historitsistiks...

foto: jarmo k

lisaks veel mõned värskemad fotod. pärinevad need jaanuarist 2009. muutuseta idarindel.

foto: jarmo k

külalisesinejana minu vari, suht mingis neitsi maarja poosis haha.

foto: jarmo k

vasakul: loopealse munitsipaalelamud, paremal: kirik, keskel: praegu veel mitte midagi, kuid peagi hakkab siia kerkima kuni 36 meetri kõrgune esinduslik õppe- ja büroohoone. detailplaneeringu on tellinud eesti-ameerika äriakadeemia, koostajaks zemtšugovi büroo z-projekt.

foto: jarmo k