072: rakvere pauluse kirik

summary: the former building of st paul's lutheran church in rakvere is the future home for the arvo pärt concert hall. completed in 1940 and designed by alar kotli, the building has had a rough history. never really realized according to the original project, the church was reconstructed into a gym in 1951 during the soviet occupation. functioning as a sports hall until recently, it will soon regain a dignified use appropriate for a church building. the winning scheme and many other proposals will be introduced here in this blog... sooner or later.

-

2009 septembris tehti teatavaks rakvere pauluse kiriku ümberehituse ja ümberkaudse ala visiooni konkursi tulemused. 29st riigist saabus võistlustulle 138 tööd, millest - tõele au - suur osa oli totaalne saast. valik põnevamaid projekte saab aga varem või hiljem siin plogis tutvustatud.

konkursi eesmärgiks oli saada projekt kunagise kiriku ümberehituseks mitmeotstarbeliseks kontserdisaaliks, mis koos lisahoonega moodustaks arvo pärdi nimelise muusikamaja. kavandatav saal peaks võimaldama muusikaliste suurvormide ettekandmist, lisaks soovitakse siin läbi viia teisaldatava inventariga jumalateenistusi. konkursi üheks osaks oli ka vabaduse väljaku perspektiivne kujundus, mille aktsendiks saaks mõni suuremahuline kultuuriobjekt, eeldatavasti nn kompetentsikeskus.

ülevaade võistlusalast.

foto võistluse failipaketist

foto võistluse failipaketist

võistlusala ja olulised vaatekoridorid.

kirikuhoone arhitektiks on alar kotli. vahetult enne pauluse kavandamise juurde asumist olid tema projektide järgi valminud vigala kirikutorn-mälestusmärk ning mõisaküla kirik, paulusega enam-vähem üheaegselt valmis aga eesti funktsionalismi tippteos - rakvere gümnaasium - mis asub samas kõrvalkrundil. esimesed visandid pauluse kirikust valmisid juba 1935, nurgakivi panekuni jõuti 1937 hilissuvel ning kasutusloa sai hoone alles juunis 1940.

joonis võistluse failipaketist

kirikuhoone ei valminud siiski projektijärgselt: nii jäid kerkimata sihvakad nõelkiivrid, fassaad jäi katmata valge krohviga ning ehitamata jäi kantseleitiib. paigaldamata jäi ka pingistik, rääkimata esifassaadi nišši planeeritud dekoratiivskulptuurist.

viimane jumalateenistus toimus kirikus 1951 augustis, suve lõpus rakvere pauluse kogudus suleti ning juba sama aasta oktoobris tegutses siin võimla. suuremad rekonstrueerimistööd võeti ette 1958 ja 1959, mil rõdude kõrgusele ning konsoole kasutades ehitati välja vahelagi. seitsme- ja kaheksakümnendatel jätkati ehitise rüvetamist lammutus- ja täiendustöödega ning alles üheksakümnendatel hakati kaaluma hoonesse uue ja väärikama funktsiooni toomist.

foto võistluse failipaketist

arhitektuuriteadlase ja kindlusarhitektuuri spetsialisti robert treufeldti poolt koostatud ning enam kui 70st punktist koosnevad muinsuskaitse eritingimused valmistasid arhitektide seas kuuldavasti päris suurt rahulolematust. need olevat liiga ranged ning seda eelkõige just hoone tulevase funktsioneerimise seisukohalt. ehitise välisilme peab tingimuste järgi saama kohati identseks sellega, milline nägi hoone välja valmimisjärgselt, kohati on aga lubatud modifikatsioone vastavalt algselt kavandatule, nende seas kiivrite ja loodetiiva lisamist.

selles valguses valmistab mulle suurt arusaamatust punkt, mis keelas hoone krohvimise. mõned konkursil osalejad mõistsid selle nõude absurdsust ning õnneks vaadati sellest kõrvale ka võidutöö puhul. nõnda saab hoone omale algselt kavandatud fassaadikatte, küll aastakümneid hiljem.

foto võistluse failipaketist

joonised hoonest praeguse seisuga.











põhiplaan, nagu see oli kotlil planeeritud.

pauluse kiriku saali akustikat uurinud malle jaanisoo hinnangul pole selle maht sümfooniaorkestrile sobiv, nimelt on see sellise laia dünaamilise ulatusega muusika jaoks liiga väike. lisaks valmistavad heli levimise seisukohalt probleeme sisekontraforsid, mis on hinnatud väärtuslikeks hooneosadeks ning mille lammutamine pole lubatud. mahulises osas sobiks see pigem muusikasaaliks, kus esinevad solistid ja ansamblid.

interjöör pärast rekonstrueerimist | interior after reconstruction

foto võistluse failipaketist

joonis algupärasest interjöörist | sketch of the interior as it was before reconstruction

joonis: skännitud egle tamme raamatust

interjööri puhul on pauluse kiriku inspiratsiooniallikana pakutud 1935 aprillis ajakirjas moderne bauformen tutvustatud dominikus böhmi hindenburgi kirikut (pildil), veel enam aga äyräpää kirikut (arhitekt oiva kallio, valmis 1934, tutvustati ajakirja arkkitehti 1934 teises numbris), mille interjöörist ma pole pilti veel näinud.

illustratsioon: moderne bauformen, aprill 1935

et kirik jäi krohvimata, avaldub selle pisut sünges fassaadiski tollal saksamaal laialt levinud ekspressionism. siseruumile ja tellisfassaadile lisaks annavad kirikule ekspressionistlikku ilmet tollane moevõte - poolkaarakende read. pildil sama võte kirikul gladbachis, autoriks taas dominikus böhm.

illustratsioon: moderne bauformen, september 1933

lähemalt ekspressionistlikust kirikuarhitektuurist ja kirikutest kehe-kolmekümnendatel üleüldse loe siit raamatust.

-

pauluse kiriku arhitektuurikonkursil nõutust ja arhitektide poolt pakutust tuleb lähemalt juttu millalgi hiljem, siis juba konkreetsete võistlustööde näitel.

foto võistluse failipaketist

071: tabasalu vaskmaja suveköök

summary: a summer kitchen just outside tallinn by the well-known duo of urmas muru & peeter pere. built to serve the famous copper house completed some years ago and designed by the same architects, the sculpturesque ministructure comprises a counter table with seats, a fireplace and a toolshed, all sheltered by a roof of two intertwined rings. to see another summer kitchen by muru & pere, visit dezeen. the text below is by mait väljas.

edit: behold, this one is now also featured in dezeen.

-

rõõm teatada, et järgneva teksti autoriks on külalisesinejana arhitektuuriteadlane ja ühtlasi arhitektuurimuuseumi teadur mait väljas. enne teksti juurde asumist tahaks aga tänusõnad öelda fotograaf tarvo hanno varresele fotode ja peeter perele skitsi eest. ja kõige suuremad tänud muidugi maidule!

olgu veel mainitud, et tutvustamisele tuleva objekti autoriteks on urmas muru, peeter pere ja anna-maria erik ning konstruktoriks ago kuddu.

niisiis, järg mait väljasele:

arhitektuursete väikevormide projekteerimine on eesti arhitektidele ikka meeldinud. väikese mahuna on võimalik luua disainieksperimente, mis ehk suuremana tellijapoolse esteetilise konservatiivsuse või maksuvuse tõttu läbi ei läheks. piirdudes ainult tallinnaga, siis on võimalik leida mitmeid kioskeid, bensiinijaamu, vähemalt üks autode varjualune nõmmel jms, mis kõik on nimekate arhitektide projekteeritud. kuna tegemist on üsna „likviidse“ kinnisvaraga, siis aastatega on kõige rohkem linnapildist kadunud arhitektide kioskeid. viimase aja üks kurioossemaid lugusid oli seoses tammsaare pargiga, kust mõned aastad tagasi vanalinna kaitsevööndiga „sobimatuse“ tõttu koristati ära jüri okase ja marika lõokese kohvik, mis tänaseks on kuulsusrikkalt asendatud linnapea sõbra burgeriputkaga. okase puhul tuleb kindlasti mainida ka aastate tagust paide kek-i bensiinijaama mäos (1977–1980), mis hoolimata väiksusest on üks eesti postmodernismi olulisi ehitisi, ja mida on tänaseni mõnevõrra muudetud kujul võimalik tartu mnt ääres näha. keda sellised arhitektuuriga piirnevad objektid rohkem huvitavad, siis tasub sirvida arhitektide liidu näituse „väike 2002–2006“ kataloogi, kus on näiteid tervest eestist.

üks uuemaid miniarhitektuuri näiteid on tabasalus asuv muru & pere suveköök, mis täiendab sama büroo projekteeritud vaskeramut (valmis 2004).

foto: tarvo hanno varres

suveköögi katuse moodustavad kaks omavahel lõikuvat ringi, mille keskele on paigutatud tööriistakuur. elamu karmist esteetikast lähtub ka suveköök: massiivne katusekonstruktsioon on jäetud häbenemata nähtavale, kasutatud ehitusdetailid seostuvad pigem metallitsehhi kui väikekodanliku grilli-idülliga.

foto: tarvo hanno varres

kinnituseks, et arhitektid pole täiesti cad-iseerunud, üks suveköögi skits peeter perelt:

skits: peeter pere

erinevad osad – istmetega grillileti, tööriistakuuri ja katuseääre – seovad tervikuks komposiitmaterjalist tumedat magenta-värvi triibud. üks katusepost peidab oma jalamis kaminat.

foto: tarvo hanno varres

ülal ja all: apokalüptiline variant vs roheline variant.

foto: tarvo hanno varres

suveköögi jõuline välimus suhestub ühest küljest põhjamaise kompromissitu kliimaga, mida see enamuse aastast peab taluma, ning teisalt – nii materjalides kui konstruktsioonis – moodsa industriaalmaailmaga.

foto: tarvo hanno varres

täie hiilguse saavutab suveköök siis, kui ronitaimed kasvavad täispikkuseks, tekitades ühest küljest kaminaosa piirava „seina“.

foto: tarvo hanno varres

tabasalu vaskmaja („eramu 2004/2005“ konkursi peapreemia) puhul on arhitektide kujundatud ka tänavaga külgnev aed, tsinkplekist siksakitav riba, mis juba mainitud näitusel „väike 2002–2006“ sai III koha. vaskmaja suveköögi leiab viimasest ajakirjast eramu & korter (2/2009), mille esikaanestaariks see ühtlasi on. samast ajakirjanumbrist leiab intervjuu arhitektide urmas muru ja peeter perega.

lõpetuseks veel ühest teisest suveköögist teises eesti otsas. korvamäe talu suveköök, samuti muru & pere projekt, kandideeris hiljuti mainekale mies van der rohe 2009 auhinnale (muide, samad arhitektid rikastasid korvamäe talu juba mõned aastad tagasi saunaga) ja leidis kajastamist ka väljamaistes arhitektuuriblogides dezeen ja archdaily.

-

edit: ja ennäe, ka ülalnähtud objekt sai dezeenis tutvustatud. tseki üle, seal teksti ja pilte veel lisaks.

edit 2: vaata ka liikuvat pilti siin alates 14. minutist.

070: eka konkursil auhinnatud töö jaapanist

seen below is the competition entry by french-born but tokyo-based architect françois blanciak for a new building for the estonian academy of arts in tallinn. named «sashimi», blanciak's work received purchase prize and was applauded by the jury (which most notably included david zahle from big and roger riewe from riegler riewe) for its bold approach and ability to perfectly create an exciting building in the recommended envelope, which proved to be a great challenge for most participants. the stumbling block of «sashimi» was its quality of plans and sections. the competition was eventually won by danish offices effekt and sea for their joint entry «art_plaza». more info about the competition: here.

nb! - a special thanks to mr blanciak for the materials!

nb2! - all images are © françois blanciak architect



tokyos resideeruv, kuid prantsuse päritolu arhitekt françois blanciak on viimasel ajal pälvinud internetiavarustes päris kuhjaga tähelepanu. tema projektid on kõike muud kui konventsionaalsed ning köidavad tähelepanu oma jultunud ja kohati absurdsuseni pööraste vormidega. heaks näiteks on siinkohal projekt taipeisse, kuid ka üks teine dubaisse. kusjuures blanciak on koostanud teemakohase ja päris eduka raamatu, prestiižika mit pressi alt välja antud "siteless - 1001 building forms".

ka tema üks seni edukaim projekt, nimelt just eka uue maja konkursitöö, mille eest ta pälvis 96 osalejaga mõõduvõtmisel eripreemia, üllatab esmapilgul oma kummastava vormiga. seda enam on siinkohal mainimist väärt, et blanciak jäi konkursitingimustes soovitatud mahtu ja suutis isegi sellistes piiratud tingimustes luua igati tähelepanuväärse teose. žürii hinnangul jäid ülejäänud soovitatud mahtu kasutanud tööd kammitsetuiks ja vormi piiritletuse poolt piinatuiks, seevastu blanciaki töö, märksõnaga «sashimi», suutis end pingutamata nõuetest vabaks murda ning need täiuslikult täita. žürii kiitis ka autori "võimast vormitaju ja stiili", komistuskiviks osutus aga projekti plaanide ja lõigete ebapiisav tase.

blanciaki tulevastel tegemistel tasub igal juhul silm peal hoida, küllap on temalt veel nii mõndagi põnevat tulemas.

ma projekti seletuskirja tõlkima ei hakka, kuivõrd eeldan, et a) enamik siia sattunuist vahib vaid pilte ja muust väga ei huvitu, ja b) keda tekst tõesti huvitabki, suudab ka ingliskeelsest versioonist terad üles leida.





project description:

in order to maximize the use of natural light within the given site, the project proposes to organize the different components of the estonian academy of arts within a line that follows the boundaries of the buildable volume. the continuity of its flow is interrupted by a series of cuts (recalling sashimi, or the art of slicing raw fish), which at once distinguish clearly the various programmatic elements of the project, and allow the sunlight to reach the underground levels, where most workshops are located.



the linear organization of the building creates a wide interior street within the site, where large art exhibitions can be open to the public, and where generous lightshaft windows following the cuts of the overall shape can transmit light to the underground. the multiple cuts into the continuum of the academy also create a variety of accesses to the different schools.



the main entrance faces laikmaa street along the west side of the site, which also directly opens toward the inner exhibition courtyard, and leads to the welcoming functions of shop and cafeteria.





at the beginning of the project line is the faculty of fine arts, so that its roof terrace can be reserved for student work exhibition. then follows the general rooms, which form an arch in the eastern part of the site, in order for both northern and southern parts of the academy to be able to share its resources equally. this location for the general rooms also ensures that the first phase of construction of the academy contains the basic necessary common and administrative functions.







access to the underground car park is made possible by the curvy inclination of the general rooms part geometry, which also allows vehicles to access the neighboring yard of kivisilla street. along the doted circuit that is formed by the building, the second main entrance for the public is located at the north-east corner of the site, along gonsiori street, and gives direct access to the open academy. in addition, this entrance lobby contains an elevator core that includes the cargo elevator, which can directly connect the public to the top level that accomodates the assembly hall and the black box. a third main entrance is situated along this same façade, at the corner of gonsiori and laikmaa streets, and gives public access to the gallery, as well as student and faculty access to the faculty of design.





turning around the inner exhibition courtyard, the doted programmatic circuit ends with the two remaining faculties of architecture and art culture, which hover above the main entrance of the complex along laikmaa street, thus forming a sheltering canopy. the interstices created by the various cuts along the building are occupied by in-between spaces of inferior caliber than that of the programmatic elements, and provide the academy with a multitude of pocket gallery spaces for students to showcase their work.

the overall design of the academy is kept intentionally essentially mineral, with a skin made of double-layered partly transluscent glass and a courtyard free of trees, in order to answer the issue of sustainability not by saturating the design with greenery but by optimizing the penetration of natural light into the building complex.

see more of blanciak's work at archdaily: here.

and last but not least, current situation of the academy's plot. the old building will be demolished.

foto: jk

069: viljandi metsakalmistu kabeli teise koha töö

summary: 2nd prize entry in a competition by the architect andres lember for a new chapel in viljandi woodland cemetery. lember also received first prize for his other entry which can be seen here.

-

hiljuti sai tutvustatud viljandi metsakalmistule kavandatud kabeli projekti, mille konkursi pani kinni arhitekt andres lember. nagu mainitud, pälvis lember ka auhinnalise teise koha, sedapuhku töö eest märgusõnaga «akira».

kahe tööga osalemist põhjendas arhitekt nõnda: "juhtus nii, et mul oli seekord aega. «moriko» sai üsna kiiresti valmis. alles siis tulid kahtlused ja kõhklused. mõtlesin, et tegelikult saab ju ka teistmoodi, ning kavandasin uue variandi. lõpuks otsustasin mõlemad tööd võistlusele esitada." teise koha tööst nüüd pisut lähemalt.



«akira» järgi oleks kabelihoone sulandatud maapinda, kasutades selleks ära krundi tugevat langust. üldjoontes domineeribki horisontaalsus ja maapinnale lähenemine. "elu ringkäik mullast kuni uuesti selleks saamiseni oleks metafoor, mis iseloomustaks erinevaid liikumisteid hoone sisemusse, peale, taha ja ümber."

arhitektooniliseks aktsendiks oleks muus osas peaaegu märkamatu hoone puhul selle lapik avausega torn.

erinevalt võidutööst on siinne kabel ühekorruseline. hoonesse viib laskuva protsessiooni tee näol trepp, mille kõrvale tiibadesse on paigutatud abiruumid.

minimalistliku lahendusega talituste ruumi loomuliku valguse allikaks oleks selle lahtine otsasein altari taga, vaatega itta üle kalmistu. mulle isiklikult näib selline lahendus eriti sümpaatsena: nii saab ehk mõneti ebamugava sündmuse juures rahumeeli aknast välja vaadata, lastes end sõudvatel pilvedel või sahisevatel puulatvadel mujale kanda. terve "sein" oleks seega ööpäevaselt ja aastaaegades pidevalt muutuv, omistades kabelile taas ühe sümbolistliku tasandi, viidates muutustele inimese eluteel.

lember asetas kabeli samasse, kuhu võidutöö puhul. peaaegu samamoodi on lahendatud ka parkla.

-- -- --


p.s. - suured tänud arhitektile materjali eest!

p.p.s. - lähemal ajal on tulemas veel üks kabeli konkursitöö, nii et jääge ootele.