018: kortermajad purde tänaval pirita-kosel

pirita ürgse jõeoru pealsel pirita-kose eramurajoonis purde tänaval valmis 2007. aastal 2 korterelamut. kui siinses ümbruskonnas valitsesid veel üheksakümnendail individuaalelamud - eelkõige viie-kuue-seitsmekümnendaist, kuid sekka ka vanemat kihistust eesotsas mitme karl burmani projekteeritud hoonega - siis kapitalismi saabumisega löödi kaardipakk segi, tagajärjeks konkreetse näota linnajagu, kus üksteisega kõrvuti pisikesed eramud ja suuremad villad, ridamajad ja korterelamud.

purde 6 asuvad kahekorruselised majad on midagi korter- ja ridaelamu vahepealset. korterid on siin 2-, 3- ka 4-toalised, kusjuures viimased ulatuvad läbi kahe korruse. kahe eraldiseisva maja peale on kokku 25 korterit.

majade autoriteks on urmas muru [s. 1961] ja peeter pere [s. 1957].

foto: jarmo k


kui ma alguses suhtusin üpris kriitiliselt majade hallusse, siis nüüd, asja üle järele mõelnuna, ei peagi ma seda halvaks valikuks. nõnda viimistletuna jäävad majad mõnusasti krundil kasvavate mändide ja laiuva muruplatsi taustale, üritamata end liigselt esile tõsta. piisab majade lihtsast, funklikult elegantsest arhitektuurist, et need n-ö taustaarhitektuurina siiski ka kenad välja näeksid. ja eks ole ju muru ja pere kunstnik-arhitektide tandem oma teistes projektides värvide ja eri materjalidega juba piisavalt eksperimenteerinud.

foto: jarmo k


mis mind aga endiselt painab, on majade asetus krundil. kas pidi siin kasvavate puudega liigselt arvestama? või oligi eesmärgiks jätta kõigile nähtav avar eesaed? nii, et korterid ei peaks [küllaltki vaikse] tänava ääres asetsema? sest ma eeldan, et kui õu oleks jäänd sissepoole, tänavalt nähtamatuks, tekkinuks paremad eeldused selle kasutatavuseks ning ehk oleks siis loodud mõnusamad tingumused ka laste mänguväljakule, sest...

foto: jarmo k


... praeguse paigutusega kükitab miniatuurne mänguväljak krundi tagumise otsa nurgas, nii et emmed ei saa mängivatel lastel oma köögiaknast silma peal hoida...

foto: jarmo k


panipaigad ja parkimine on lahendatud soklikorrusel, jättes autod nii tänavalt kui eeshoovist täiesti märkamatuks.

foto: jarmo k


arhitektid urmas muru ja peeter pere on tuntud oma mängulise loomingu poolest, pookides stiliseeritud detaile ka oma üldilmelt kõige pretensioonitumatele hoonetele. antud juhul "teevad" maja "näo" läbikumavad alumiiniumist [?] rõdupiirded, kusjuures antud autorite majade puhul korduma kippuva elemendina.

foto: jarmo k

7 kommentaari:

Ott ütles ...

Kunagi oli Pirita minu jaoks kodukant.

Selline väike omaette elav linn linnas.
Nüüd on kant, kus on inimesed rahasaastas endale üüberkoledaid ja kohatuid kekskodanlikke maju, et näidata oma staatust. Käisin aastavahetusel ja jõulude vahel seal ringi - iga järgmine maja oli koledam, kui teine.

Ma ei oska olla nende majade vastu tolerantne - nad lõhkunud palju ilusat ära.

Ja ma imestan omakorda, kas inimesed ei tunne end seal kodutult...

Ott ütles ...

*("endale ehitanud..")

chile ütles ...

ohoo perforeeritud piirded.

Aga see munn-aed. Vabandage sõnakasutuse pärast. Vot see on põhjus miks kortermajad ei tohi olla sellises piirkonnas, või sellise otstarbega. EI EI EI

Jarmo K ütles ...

money talks ja arendajat reeglina miljöö ei koti. millalgi võiks meil asjad nii kaugele jõuda, et arendajail ei tuleks enam pähegi sellistes rajoonides kortermaju ehitada, või seda soovides saaks ta vastuseks kaljukindla EI, sõrmevibutused ja hävitavad pilgud, vastiku maine, kruusitäie põletavat kohvi otse näkku.

(siinkohal meenub carl-dagi kirjeldatud munn, kes tahtis lillepaviljoni lammutada, ning kel loata jäädes jäi veel jultumust ja õigust ülearu, mõistmata, miks hoone kaitse all on. või kuidas see lugu oligi...)

kuid miks ikkagi meil siukseid asju lubatakse? et luua mingit mitmekesisust? et...

pean aga mainima, et antud arendus on mu arust üks kenamaid siinses piirkonnas, kuigi tõsi, see ebasõbralik aed rikub palju ära. eks see ole üks neist hübriidsuse tunnustest: kortermaja eramule pasliku aiaga.

küllap põhjendatakse seda siinpuhul nt lasnamäe lähedusega (haha) ja et lapsed mänguhoos auto alla ei jookseks. a siin peaks selleks ikka suht tumba laps olema.

paranoiadest võiks üle saada.

Anonüümne ütles ...

Pole kohal käinud, aga piltidelt ei meeldi. Liiga hall siiski; mis siis et on värve katsetatud, katsetatagu siis veel ( või lihtsalt andku veidi elulisust hoonetele).
Võimalik, et taheti midagi brutalismitaolist luua, aga kokku tuli nõukaaegne mugavuse-brutalism (mugav projekteerida-ehitada). Aknad näevad väljast vaadates kuidagi ebalevad ja suletud. Metalläärised lisavad puuri tunnet, aga on liiga rohmakad-pealiskaudsed samuti, justkui hiljem lambist külge kleebitud. Väga tore, kui sisevalgus nende akendega tagatud (energiasääst!).

Kui ma ei teaks, arvaks, et tegu on korrastatud nõukoguaegse asutushoonega (või ongi?). Et siis krohv ja iluvõred peale. Muidu küll õhku tõstetud.
Kas tahtsid arhitektid mingit vaheldust.
Aga ma ei saa aru, kuidas teile teistele meeldib :( Nuputan, kas asi on äkki minus :( Aga ei ole, ikka hoones :). A eks elanikud ise tea, oma maitse.

Anonüümne ütles ...

(järgi mõeldes pole just brutalismiga siin tegu)

Jarmo K ütles ...

^ tänks, hea komm.

peaks tegelt mainima, et mind siiski ja ikkagi mingil määral see hallus häirib...

võimalik et arhitektidel oli tol perioodil siuksest mängulisema viimistlusega ja samuti valge-kast arhitektuurist räigelt villand... (pakun huupi, muidugi)

enam-vähem samast perioodist pärinevad muru-perel täpselt samas stiilis hallid majad perforeereeritud alumiinium-rõdudega nii haapsalus (commie-blocki rek) kui tln-s ehitajate teel.

ilgelt huvitav oleks arhitektide enda lugu kuulda nende majade saamisest.